ning rütmiuudsusega. Neis on rohkesti eredaid metafoore, epiteete, siseriime ja alliteratsioone. Nii armastus- kui ka loodusluulet iseloomustavad siirus ja eriline hingestatus. Oma ,,Oodis Läänetuulele." Vaimustab poeet looduse ürgjõust, mis tekitab ühelt poolt hirmu ja samas uskumatut ilu. Võimas loodus pühib suveilu küll ära, aga vaid selleks, et uuel kevadel võiks kõik taas tärgata. ,,Oodis läänetuulele" imetleb Shelley läänetuules kehastuva looduse ürgjõu heitlikkust, mis on võimeline külvama hirmu ja õudu ning samas looma ootamatut ilu. Ta kujutab end läänetuulest lendu tõstetud surnud lehena ja pilvena, siis läänetuule kandlena, mis ürgloodus loitsiv- lõppvärsi hüüatuses "kuule!" .Luuletuse lüüriline emotsioon oleks aga vaevalt täiuslik ilma viimase värsi küsimuseta ,, kui saabub talv, ons kaugel kevadkuu", millest kõrvuti kevadeloo- tusasega aimub ängistuski. Kuigi loodus ringleb
ja sõjatraumad. Kodu mõiste ahenes- maal varasemast talust maja ja väikese õueni, linnas tihti vaid omaette tao või osakeseni ühiskorterist. Nõukogulik arusaam võrdsusest ja õiglusest tähendas kogu elumiljöö teadlikku ümberkujunemist ühtlustamise eesmärgil. Nii oli ka Nõukogude Eestis sõjajärgne ,,taastumine" tegelikkuses rohkem lammutamine ja uut moodi ümberehitamine ning miljöös ja olustikus kehastuva kultuurimälu ,,kustutamine" (Viires 1998). Maal kaasnes kolhooside loomisega uus eluvorm ja eluviis- tsentraliseeritud kolhoosiküla. Maa-asulate kujundamises tüüpprojektide ja- planeeringute ning keskkonna korrastamise kaudu väljendus ühtlasi järelvalve ruumi ja inimeste üle. Linna ja maa vaheliste erinevuste kaotamine oli osa riiklikust kõikehõlmavast võrdustamisest (Viires 1998). Väärtused, mille inimesed olid varem märkamatult omandanud ja mida oli
annaabi.ee 
