Pühad raamatud sisaldavad vastuolulisi arusaamu. Hinduismis kajastuvad kõik usulise kogemuse ja tegevuse vormid. Õpetatakse, et tõde on üks, kuigi pühad mehed vahendavad seda eri aegadel erineval viisil. Hinduismis on miljoneid jumalusi, olulisemad Brahma, Visnu, Siva. Brahma on jumal- looja. Visnuism. Maailma alalhoidja ja armastuse jumals Visnu austamine, kes on armastanud maailma, saates sinna mitmeid inkarnatsioone ehk kehastumisi - Rama ja Krisna näiteks. Saivism. Austatakse Sivat, kes nii hävitav kui ka loov jumalus. Tema poeg on elevandipäine Ganesa. Saktism. Austatakse jumalikku loovat jõudu, saktit, mis avaldub tavaliselt jumaluste erinimelistes abikaasades. Mantrate kasutamine. ¤ mantra - lühike maagiline või rituaalne lause või silp. Pühim on OM-silp. Brahman ehk mailmavaim on kõige algus ja ots. Brahman on kõiges. ¤ Atman - inimese tõeline olemus, mille ajutine asupaik on inimkeha. Atman ja brahman
ülevaate ideedevaldkonnast. Kolmandate surelike hingede sõit aga ei küünigi ideede nägemiseni. Hinged, mis sellise katkendliku ideedekaemuse tõttu vaid vaevaliselt tõusta jõuavad, langevad lõpuks maa peale ja kehastuvad. Seejuures kehtib seadus, et kehastumine toimub inimese jaoks seda paremini, mida enam vastav hing ideid nägi. Siia lisab Platon õpetuse metempsühhoosist, st. õpetuse sellest, et üks ja seesama surematu hing teeb läbi palju erinevaid kehastumisi, kusjuures iga järgmine kehastumine on tasu või karistus eelnevas kehastumises elatud elu eest. Selles võrdpildis võib näha osutust kolmele filosoofiliselt olulisele teemale. 1. Hingede “teekonnad” on individuaalselt erinevad – erinevad hinged saavad ideid, maailma olemus-struktuuri, kaeda erinevas ulatuses. Kuid inimese mõtlemist määratleb Platon ka selles dialoogis anamnesis`ena, st. selle taasmeenutamisena, mida hing kehastumise-eelselt kaes
Aljosat. Tegelikult peitub kõigi kolme venna taga ühine idee, vennad lihtsalt kehastavad idee erinevaid väljendusvõimalusi. Ning mingis mõttes on parodoksaalne, et minu meelest eelistab Dostojevski ehitatav idee just ideele inimest. Kuidas see toimub ja toimib, sellest lähemalt. (Jan Kausi mõtisklused) Peaks veel lisama, et Dostojevski ,,ideaali" Aljosa Karamazovi vastas seisab üks teine ideaal, mis tänapäeval muutub üha reaalsemaks, mille kehastumisi üha ja üha enam lisandub. Nii et Dostojevski võib tegelikult ühel hetkel kõnelda tänapäeva reaalsest inimesest, pigem: sellest ideaalist, milleni suur osa inimesi ulatuda tahab. Ning kui Dostojevski kõneleb Aljosast, kõneleb ta millestki, mis jääb tänapäeval üha mõistetamatumaks ja kaugemaks; mida on üha võimatum kohata kehastatuna. Platon leidis, et inimese hing jaguneb kolmeks eri osaks. Selleks kasutas ta ,,Phaidroses"
annaabi.ee 
