karistada naisi meeste võrgutamise eest või mingi muu sarnase moonutatud loogikaga. Väide, et psühhopaatia on neuroloogiline häire, räägib vastu väitele, et ükski ravim ei tekita ega suurenda empaatiat. Kui selline häire omaks mehaanilist põhjust, siis peaks olemas olema ka mehaaniline vahend, mis suudaks taastada selle, mis on selgelt olemas enamikul inimestest. Seega, tegelikku põhjust peame otsima eluvoolus ja keegi ei saa psühhopaadiks ühe ega isegi kümne kehastumisega. On vaja sadu kehastusi eepilises meeleseisundis, et saavutada selline meele suletus. Psühhopaadid suudavad seguneda ühiskonda ja sageli jääda märkamatuks väga pikaks ajaks. Ei vasta tõele, et psühhopaadid on ainult need, kes kasutavad alati ekstreemseid vahendeid, nagu näiteks vägivalda. Paljud neist ei lähe äärmusteni, vaid kasutavad psühholoogilist vägivalda, et teisi kontrollida ja nendega manipuleerida, jäädes seega avalikkusele märkamatuks.
meeleorganid. “Unustust”, millest siin kõneldakse, võiks seetõttu interpreteerida selliselt, et sünni-eelne ideede-teadmine mattub kehastumise järel hinge tulvavate meelemuljete alla – kuid ei kao. See on hinges kadumatult olemas, kuigi mitte selgelt teadvustatud. Sellisena on see “teadmine” sarnane unustatud teadmisele, mis on ka justnagu midagi vahepealset teadmise ja teadmatuse vahel. Kuna nägemisorganid, nagu muudki meeleorganid, omandab hing alles kehastumisega, siis “nägi” hing Hadeses mittemeelelise tunnetusvõimega ehk mõistusega. Mõistustunnetus on seega prioriteetne meelelise tunnetusega võrreldes. Kogu inimesele saavutatav teadmine on kirjeldatud viisil sünnist peale hinges olemas ja seda ei ole vaja väljast meelte abil leida. Nii pole ka filosoofial vaja vaeva näha sellega, et teadmise võimalikkust välistest meelemuljetest tuletada. Teadmise kujunemine inimindiviidi hinges, mõtlemine, on “taasmeenutamine”, anamnesis – selle
annaabi.ee 
