Russell arutles, et nimel on seos objektiga. Pärisnimed on mõnikord mõttetud, kui nende nimelist objekti pole olemas, nt Sokrates on nimi, aga Hamlet (kuna teda pole kunagi reaalselt eksisteerinud) pole nimi, vaid on sõna, millega Shakespeare tähistas Taanimaa printsi. Võttis kasutusele termini „loogikalised pärisnimed“: näitavad asesõnad (see, too, nood) ja pärisnimed, mis ainult näitavad, aga ei ütle objekti kohta midagi. Gardiner jaotab nimed 2-ks: kehastunud ja kehastumata. Algselt on olnud kehastunud nimed. Kui räägime Mariast, siis kunagi on olnud keegi Maria. Kui tänapäeval uurima Maria nime, siis mitte algset nimekandjat, vaid abstraktsiooni tuhandetest Mariadest, kellel see nimi on. Gardiner oli Russelli suhtes kriitiline: kui sõna pelgalt näitamise asemel ka tegelikult tähendab midagi, pole see enam nimi (nt sepp kui amet vs Sepp). Filosoof/lingvist Saul Kripke rajas uusosutusteooria, mille kohaselt on nimi jäik tähistaja. Tema jaoks pole
Pärisnimed on tema jaoks mõttetud. Sellest tulenes väide, et Sokrates on nimi, aga Hamlet ei ole nimi. Sokrates on olemasolev persooon, Hamlet aga on sõna, millega tähistati Taanimaa printsi. Russell ütles, et tema leiutas termini ,,Loogikalised pärisnimed" nagu näitavad asesõnad: too, need jne. Näitavad objektile, aga ei iseloomusta teda. Ainsaks tähenduseks on see, et märgivad üksnes iseennast. A. Gardiner 1940 ,,Pärisnimede teooria" jaotus kus räägib kehastunud nimedest ja kehastumata nimedest. Kehastunud nimed on need, mida kannab konkreetne inimene, olend jne. Alguses olid nimed need, mis kellelgi olid. Soovitusloendid, mida saab kasutada lapsele nime andmisel. Loogika arutlustes esitati sageli konkstruktsioone, mille peale tavainimene ei tule. On arvatud ka nii, et Smith tähendab seppa, on võimalik isikunimena. Kui inimene ise on sepp, siis Smith ei ole enam nimi, vaid midagi muud. On leitud ka, et kõige puhtamad nimed on need, millel puuduvad assotsiatsioonid
annaabi.ee 
