toime. Keemia ja koostöö nende vahel on sensatsiooniline. Omapärast näitlejatööd väljendas Peter dincklage, kes mängis kääbus Tyron Lannisteri. Pidevad naljad ja ilmed on vaheldus sarja üldisele süngusele. Fenomenaalne ja meeldejääv näitlejatöö on viinud selleni, et ta on valitud sarja huvitavaimaks ja kuulsaimaks näitlejaks. Viseryst ja Dani mängivad Harry Lloyd ja Emilia Clarke on teinud head tööd oma karakterite kehastamisega. Palju paljastavaid ja veidraid stseene vajavad julgust ja kannatlikkust. Sohipoeg Jon Snow'd kehastav Kit Harrington polnud see mida oleks oodanud. Raamatutes oli Jon Snow kuulus oma julguse ja otsustusvõime poolest, kuid seriaalis ei suutnud Kit oma karakteri omadusi esile tuua. Michelle Fairley, kes mängis Emand Starki suutis välja tuua meeleheitlikuse ja kannatamatuse, mida oleks paljudel teistel raskem kehastada olnud. Cersei ja Jamie Lannisteri mängivad Lena Headey ja Nikolaj Waldau
Ka kostüümid olid väga tõetruud ja drastilisi muudatusi klassikalisest pipi pikksuka riietusest ei tehtud. Pipi Pikksuka mängis Abigail Sheppard. Abigail Sheppard on lõpetanud Hollandi Rahvusballeti balletikooli ja Kanada Rahvusliku balletikooli. Ta on olnud ka Eesti Rahvus Balletis peaosades, näiteks “Coppélias” Swanildana. Kuigi muidu on ta karjääri teinud balletis, mis on vägagi graatsiline ja õhuline, siis mitte just niivõrd graatsilise Pipi Pikksuka kehastamisega sai ta vägagi hästi hakkama ja sobib sellesse rolli kui valatult. Mulle meeldis, et Pipile ei antud otseselt mingit graatsilist balleti kava, sest seda Pipi tegelaskuju just ei ole. Tommyt ja Annikat mängisid Atte Kilpinen ja Valeria Quintana. Kontserdi alguses ja lõpus tantsisid nad koos väga ilusa dueti, mis oli minu arust terve kontserdi kõige balletilikum osa ja seejuures ka minu lemmik, kuna nad tõesti tantsisid väga hästi
tema nimi ei olnud. Audrey ei unustanud iialgi hirmu, mida ta tundis lapsena, kui Saksa väed vallutasid Arnheimi linna Hollandis. Ta on rääkinud, kuidas tema vennad sõid koeraküpsiseid, kui midagi muud süüa ei olnud, kuidas leib oli roheline, sest ainsana oli saada hernestest tehtud jahu ning kuidas tema ema istus terve päeva voodis ja luges, et nälga unustada. Läbielamiste tõttu keeldus Audrey mängimast filmis “Anne Franki päevik”, kartes et natside eest redutava juuditüdruku kehastamisega kaasneks liiga valusaid mälestusi. Audrey pidevat nälga ja viletsust täis kasvuaastad pärandasid talle küll hapra poisiliku figuuri, kuid ka mitmed tervisehädad, näiteks naist terve elu piinanud aneemia. Teismelisena tahtis Audrey baleriiniks saada, võttis nii Amsterdamis kui ka Londonis usinalt tantsutunde ning töötas raha teenimiseks mannekeenina. Et ta oma kasvu ja kehaehituse tõttu baleriiniks siiski ei sobinud, keskendus neiu näitlejaõpingutele ning käis filmistuudiotes
annaabi.ee 
