,,Oo, kui kõlav, kui kaunis on kreeka keel!" ütles ta magusa ilmega; Ja nagu oma sõnade tõenduseks lausus ta silmi pilutades ning sõrme tõstes: ,, Antropos!" Samuti püüdis Belikov oma mõtteid vutlarisse peita. Talle olid selged ainult tsikulaarid ja ajaleheartiklid, milles midagi keelati. Kui tsikulaaris keelati õpilastel õhtul pärast kella üheksat tänaval liikuda või kui mõnes teises artiklis keelati kehalikku armastust, siis oli see talle selge, kindel; keelatud ja asi nudi. Seevastu lubamistes ja päriolekus peitus tema silmis ikka kahtlane element, midagi ebatäpset ja tumedat. Kui linnas lubati asutada draamaring või lugemislaud või teemaja, siis kõngutas ta pead ja lausus tasa: ,,Nojaa, muidugi, eks ta ole, see on ju kõik ilus; kui ainult midagi ei peaks juhtuma." Kõiksugused üleastumised, kõrvalekaldumised, patustamised reeglite vastu tegid ta nukraks,
Mõistate, vastik!" ,,Aga miks ei lähe te üksi, härra Voitinski?" küsis Indrek. ,,Härra Maurus ei luba," vastas Voitinski. ,,Keegi peab kaasas olema, aga pole kedagi, ainult see Jürka, see jõhker mats. Tahtsin teid paluda, et..." ,,Et mina tuleksin Jürka asemel?" küsis Indrek, kui rääkija peatus. ,,Andke andeks, aga seda tahtsin ma paluda," rääkis Voitinski nii alandlikult, et see sünnitas Indrekule otse kehalikku valu ja ta ei saanud kohe vastata. Samal silmapilgul tuli Jürka oma pambuga. ,,Noh, valmis?" küsis ta Voitinskilt käskivalt. See laskis silmad Jürkalt Indrekule liikuda, nagu paluks ta veel kord. ,,Täna lähen mina härra Voitinskiga kaasa," ütles Indrek nüüd. ,,Teie?`` küsis Jürka halvakspanevalt ja väljakutsuvalt. ,,Mina," vastas Indrek. ,,Seda parem," ütles Jürka ja pidi minema, pöördus aga tagasi ja ütles: ,,vaadake et te tõesti lähete, muidu saan ma vanalt võtta
annaabi.ee 
