Saades eeskuju Kagu-Aasia ja Aafrika pulkadega mängitavatest pillidest, töötas C.Orff välja kogu maailmas populaarsuse võitnud pillid. Need on mitmesugused, peamiselt löökpillide põhimõttel mängitavad plaatpillid, ja näiteks käega pillile lüües, raputades - liigutades, erinevaid helisid (sahinad, kõrinaid, plärinaid jmt.) tekitavad pillid. Seda ainulaadset ja originaalset pillide hulka on hakatud kutsuma Orffi instrumentaariumiks. Günther-kooli tuntumaid õpilasi oli Gunild Keetman(naine), kellest hiljem sai Orffile truu kaaslane elu lõpuni. Töötades koos, lõidki Carl Orff ja Gunild Keetman 5 köitelise (vihikud) teose: ,,Schulwerk" (1930-55). ,,Schulwerk" on laste muusikalise kasvatuse käsiraamat, tuletatud sõnast ,,wirken" (tegutsema), tähendab ülekustest aktiivsele tegevusele, kaasautorlusele, muusikalise materjali omapoolsele ümbertegemisele. Käsiraamatu esimeses osas on rõhk
kõlasid ja tämbreid erinevate rütmikombinatsioonide mängimiseks. Kehapill on inimese kõige loomuliku instrument, sest käed ja jalad panevad pilli inimese keha helisema (Keller ,,Einführung in ,,Musik für Kinder""""1963:7). Enne mõiste ,,kehapill" (Body percussion) juurdumisest 70-tel aastatel räägiti kõlazestide (Sound-gesture; Klanggeste) kasutamisest. Kõlazestide hulka arvatakse sõrmenips, käteplaks, põlvepats ja jalamats (snap, slap, clap, step) (Orff / Keetman Orff Schulwerk 1950; Zimmermann ,,Die Welt der Kölperpercussion" 1999). Sõnas ,,kõlazest" avaldub muusika ja liikumise ühtsus, sest ,,kõla" on seotud muusikaga igal kehapuudutusel on oma kõlavärv ja ,,zest" liikumisega heli tekib käte ja jalgade vastavast liikumisest. Mõistes ,,kehapill" tõuseb tegevusena esikohale pillimäng. Keha on see pill, millel mängitakse. Eesikeelses vastavas terminoloogias on tänapäeval enamlasutusel mõiste ,,kehapill".Kehapillil
annaabi.ee 
