teadvuses, aga ka inimese enesepeegeldus. Kultuuri märgilises olemuses omakorda võib eristada kahte polaarset aspekti. Ühelt poolt väärib kultuurina olemist kõik see, mis leiab nime, tähistatuse. Teiselt poolt kuulub aga kultuuri ka see, mis allutatakse ümbernimetamisele, selleks et nimetamist ennast vältida. Kultuuri kui teise olemise ehk Lotmani traditsioonis öeldult semioosise areng ongi toimunud selle kahe poole, oskuse ja loovuse vahelise suhte pidevas keerulisustumises. 2. Kultuur ja rahvuskultuur (etnosest rahvuseni) Etnosed ja rahvused mis vahe Etnostel tähtsad sugukondlikud ühendused ja seosed, Teatavad mentaalsed ja vaimsed sidemed.. Rahvuste kui kollektiivide isel on see et nad on varustatud lugudega. Eestlane kui rahvus on fiktsioon.. Üleminek etnostelt rahvusele toimubki 19 sajandil, mis on üleeuroopaline nähtus! Objektiivsed tingimused, mis seda kõike soodustasid
Teiselt poolt kuulub aga kultuuri ka see, mis allutatakse ümbernimetamisele, selleks et nimetamist ennast vältida. Selles kätkeb kultuuri tabuistlik ja metafoorne, poeetiline olemus. Vana-Kreekas iseloomustati inimloomet techne ja poesise mõistete abil, milles esimene rõhutas jäljendamisoskust, teine tegelikkuse taasloomisvõimet. Kultuuri kui teise olemise ehk Lotmani traditsioonis öeldult semioosise areng ongi toimunud selle kahe poole, oskuse ja loovuse vahelise suhte pidevas keerulisustumises. Lotman on võrrelnud semiootiliste süsteemide kokkupõrkeid semiosfääris Vana-Kreeka mütoloogilise Proteusega, kel oli võime teiseneda, jäädes siiski iseendaks. Kultuurisisene dialoog, tõlkelisus, süsteemi avatus oli mitmekesisuse allikaks. Ent seesama kultuuri mitmekesisuse allikas võib muutuda ühel hetkel kaose võimendiks. Kultuurile olemuslikus paisumises, selle teise olemise lõpmatuses kätkeb samas lõplikkuse lõks. Lõks sulgub hetkel, kui kaob side olemise endaga
annaabi.ee 
