siis allavoolava oja kaldal kõrges rohus leban, kus maakamara ligi mulle silma hakkab musttuhat mitmesugust rohuliblet; kui ma tajun selle lugematute, äraarvamatute tõukude ja mutukate maailma kihamist kõrte vahel oma südame ligidal ja Kõigevägevama lähedust, kes on loonud meid oma näo järgi, ta otsatu armu hingust, kes ta meid igaveses õndsuses hõljudes kannab ja hoiab, mu sõber!" See katke raamatust ,,Noore Wertheri kannatused" kannab endas ilmekalt teist võimalust maailma keerukustele läheneda. Nimelt püüab küllaltki suur osa inimestest maailma läbi usundi mõista. Jah, päris kindlasti on selline viis mõnevõrra ebakindlam kui teaduslik viis, sest usundiga ei saa teha mitmekordseid katseid ja seeläbi midagi tõestada. Usundi tõestus on siiras usk, mida ühegi masinaga mõõta, ega arvutada ei saa. Ütleb ju Piibelgi: ,,Usk on loodetava tõelisus, nähtamatute asjade tõendus." Seega on võib väita, et usundiline maailm on mõne võrra
üleminek teaduse sidemetega ka sotsiaalsetes valkondades, nagu poliitika, religioon. Filosoofia ja teaduse vaatlemine kui lahutamatu osa ühiskonnas. Need pikaajaliselt küpsevate probleemide rohkus andiski tõuks postpositivismi arengule ühiskonnas. Selle areng on näidanud, et teadusfilosoofia ehitus ei kehti väljaspool ideoloogilise tausta. Just see asjaolu on peamine põhjus, miks vaatamata kõik sisemistele keerukustele ja vasturääkivustele postpositivismis, paljud tema kontseptsioonide haavatavusele, viimaste "mosaiikmuster" tekitab üllatavalt täpse viisi "elavast" teadusest nüüdisajas - mis annab sellele filosoofia suunale vaieldamatu väärtuse. Kokkuvõte Positivism, selle tekkmise algusest alates, folmureeris programmi, põhimõtteliselt andes võimaluse täiendada seda peaaegu kõigega, millega võimalik. Peaaegu tähendab kõigega v.a, metafüüsika.
annaabi.ee 
