tema dramaatilisest ja väga raskest elust. L. Van Beethoven kuulus ka Viini klassikute sekka. See film jättis mind suhteliselt külmaks, sest oleks tahtnud näha rohkem tema lapsepõlve elu, mitte nii palju armastust ja naisi. Filmis oli ka häid külgi. Näiteks oli väga hästi näidatud kuidas Ludwig van Beethoven kurdistus ja miks. Kohati oli ka väga hästi välja toodud, kust L. Van Beethoven inspiratsiooni sai. Film kajastas hästi L. Van Beethoveni ümber keerlenud naistest. Neid oli umbes 3-4 naist. Kuid mina arvan, et ta ei olnud perekonna loomises ja koos hidmises eriti hea. Talle oli antud suur helilooja anne ja oleks pidanud rohkemteoste kirjutamise peale mõtlema. L. Van Beethoveni elu mõjutas liigagi palju, tema muusikat. Mõnes nõttes see oli hea, sest hingevaludest ja rõõmudest sündis palju maailmaklassist teoseid. L. Van Beethovenil oli üks elu armastus, kelle ümber terve film oligi üles ehitatud.
Ma võin tulla täiesti suvalisel ajal, täiesti suvalises kohas väga imelikkudele ideedele. Näiteks võin ma mõelda, et mul on just nüüd praegu vaja seista pea peal, olles ise tegelikult poe järjekorras või olen ennast just parasjagu nii täis söönud, et sellest ei tuleks midagi eriti head välja. Kuid loomulikult peale geniaalsetele mõttesähvatustele on lausa mu aju kohustatud mõtlema ka probleemidele, mis minu ümber seisab. Viimane probleem minu väikeses peas on keerlenud juba pikka aega ning olen kindel, et ma ei ole ainuke, kes sellise probleemi ees seisab. Küsimus on väga lihtne -kas valida gümnaasiumis reaal või looduse suund. See-eest olen ka palju mõelnud selle peale, et miks soovitatakse vaadata enne teeületamist paremale, siis vasakule ning siis uuesti paremale. See jääb mu jaoks veidi arusaamatuks, kuna vahet ei ole kummal pool teed ma asun, vaatan ma ikkagi enne sinna poole, kust auto mulle lähemal on ehk siis vasakule.
selgitamata, lõhestab oluliselt üldist töökliimat. Nii puudub õpetajatel juhipoolne selge reeglite süsteem ning arusaam, mida ja kuidas nendelt oma töös oodatakse. Kord näiteks püüdis lasteaiaomanik läbi suruda otsust, et laste vähenemise tõttu tuleb vähendada ka töötajate palkasid. Selline mõte tekitas igas kui viimases õpetajas arusaamatust ning jättis absurdse mulje süsteemist, kus nad töötavad. Õnneks ei keerlenud päev lasteaiaomaniku ümber, vaid suuresti said õpetajad lisaks omavahelisele heale suhtlusele palju tuge ka lastelt endilt, kelle iga väiksemgi arengusamm andis märku, et tehakse õiget asja ja hästi. Mõistagi käis kogu õpiprotsess distsipliinireegleid arvesse võttes, ent samas suunavalt ja lapse vajadusi silmas pidades. Hea töökliima sai tekkida, kui lapsed tundsid end lasteaias hästi, tundsid rõõmu