mõõdetakse tonnides. Lõpusekaant varilõpuselistel ei ole ja kummalegi keha küljele avaneb 5-7 lõpusepilu. Paljudel on ka hingatsid. (Loomade elu, 4 köide) 4.2 Varilõpuseste siseehitus Varilõpuste hammaste kuju on väga mitmekesine. Hambad paiknevad lõugadel sirgete ja viltuste ridadena. Tavaliselt funktsioneerib ainult välimine rida, ülejäänud hambad on sissepoole painutatud ja asendavad välimisi, kui need kuluvad. Varilõpuseste tähtsad anatoomilised tunnused on keeritskurd sooltorus ja arterioosikuhik südames. (Loomade elu, 4 köide) 4.3 Varilõpuseste sigimine Varilõpuseste sigimine on omapärane. Viljastamine toimub emase kehas. Selleks on isastel kaks kopulatsioonielundit, nn pterügopoodi (kõhuuime muundunud tagaosa), mille abil sperma juhitakse emase kloaaki. Varilõpuste viljakus ei ole suur, kuid nende munades on väga suured toitainete varud. Sigimine toimub munemise, munastpoegimise või poegimise teel. (Loomade elu, 4 köide)
seljaajuks). Haistmine on kõhrkaladel tundlikuim meel, haistmiselundid paiknevad pea alaküljel asuvates ninasõõrmetes haistekihnudes. Nägemisel eristavad kõhrkalad paremini kaugemal asetsevaid objekte. Seedeelundkond Suust satub toit neelu ja edasi lühikesse söögitorru, mille tagumine osa on laienenud maoks. Viimasel on peamiselt toidu säilitamise funktsioon, seedimises see oluliselt ei osale. Maole järgneb lai sool, mille sisepinnal on iseloomulik keeritskurd. Soole algusossa siseneb maksast sapijuha, samuti kõhunäärmejuha. Maks on suhteliselt suur. Soolestik lõpeb kloaagiga. Vereringeelundkond Vere punalibled on piklikud ja tuumaga. Süda koosneb kojast, vatsakesest ja arteriooskuhikust. Arteriooskuhikust lähtub kõhuaort, millest haruneb viis tooma- lõpusearterit. Lõpuste läbimise järel koonduvad need uuesti kokku seljaaordiks, mis kannab hapnikurikka vere kehasse laiali. Keha suuremad veenid (neerudest tulev
annaabi.ee 
