õpetamisel oli 19. sajandil ja veel 20. sajandi alguses kõige tähtsamaks pilliks viiul. Selle mängu õppisid koolmeistrid seminaris või kihelkonnakoolis. Viiuli laiema levimisega arenes ka koosmäng: kaks viiulit, viiul ja kannel jne. Vanem pilli toetamise viis (vastu rinda) võimaldas mängijal kaasa laulda. Hiiu ehk rootsi kandle korpus koosneb harilikult nelinurksest, mõnikord ka viiulit meenutavat kõlakastist, mille ülaosas on nelinurkne keerdpulkadega raam. Keeli on kolm-neli. Mängides toetatakse pilli alumine ots püstloodis või veidi kaldu põlvedele. Poognaks on hobusesabajõhvidega vibu. Hiiu kandle kõla on kerge ja õhuline, tuletab meelde viiulit, kuid pill pole kõlalt nii puhas. See jõudis Eesti aladele arvatavasti 13.-14. sajandil rootslaste vahendusel, sest sellel ajal asusid Lääne-Eestisse ja saartele elama rootslased. Aerofonid õhkpillid Aerofonides tekitab heli võnkuma pandud õhusammas
Viiuli tuntus suurenes ka rahvakoolide vahendusel. Viiul sobis paremini uute kiirete tantsulugude (eriti polka) mängimiseks, tõrjudes tasapisi välja seni valitsenud torupilli. Külameistrite pillid ei erinenud oluliselt klassikalistest pillidest. Viiul oli soolopill, kuid sobis ka ansamblisse koos kandle ja lõõtsaga. Hiiu ehk rootsi kandle korpus koosneb harilikult nelinurksest, mõnikord ka viiulit meenutavat kõlakastist, mille ülaosas on nelinurkne keerdpulkadega raam. Keeli on kolm-neli. Mängides toetatakse pilli alumine ots püstloodis või veidi kaldu põlvedele. Poognaks on hobusesabajõhvidega vibu. Hiiu kandle kõla on kerge ja õhuline, tuletab meelde viiulit, kuid pill pole kõlalt nii puhas. PillimuusikaVanemale pillimuusikale on omane valdavalt ühehäälne mõtlemine, pillide võimalustele vastav kitsas heliulatus, üsna rahulik rütm ja lühikeste vormiosade varieeriv kordamine.
annaabi.ee 
