mis oli okupandivägede poolt uputatud Läänemerre, aga samuti ka Skagerraki ja Kattegati väinades, mis ohustab Lääne-, Põhja- ja Ida-Euroopa rahvaste ja riikide keskkonda olulisel määral. Kogu informatsiooni trofeelisest keemiarelvast on rangelt varjatud Moskva, Londoni ja Washingtoni arhiivides. 2.1 Ajalooline taust4 Pärast fasistliku Saksamaa kapitulleerumist Potsdami konverentsil oli vastu võetud otsus kõik keemiarelvaarsenalid hävitada. Wehrmachti keemiavägede pagasis oli hulgaliselt õhupomme, mürske ja miine erineva kaliibriga, aga samuti ka keemilisi fugasse, lõhkeainebrikette ja käsigranaate. Lisaks sellele oli Saksa vägedel spetsiaalsed aparaadid, et mürgitada kohalikkonda püsivate mürkainetega. Saksamaa sõjaarsenalidesse oli kogutud suur hulk keemilisi sõjarelvi, mis olid täidetud ipriidi, ljuisiidi, adamiidi, fosgeeni ja difosgeeniga.
Kahe maailmasõja vahel loodud keemilised ründeained olid juba kõrge- ma tasemega ning enamasti oli neil ainult sõjaline otstarve. Näitena võib tuua 1937. aastal sünteesitud tabuuni ja 1939. aastal sünteesitud sariini. Keemiarelva kasutas nii Hispaania Maroko vastu aastail 19211927 kui ka Itaalia Etioopia vastu 1935. ja 1936. aastal. Need keemilised ründeained olid enamasti samad, mis Esimeses maailmasõjas. Kuigi enamikus riikides loodi suured keemiarelvaarsenalid ning arenda- ti keemiarelva edasi, ei kasutatud seda Teises maailmasõjas (peale Jaapa- ni, kes rakendas keemiarelva piiratud mahus sõjategevuses Hiina vastu). Üks põhjusi oli, et kõigil Teises maailmasõjas osalevatel riikidel olid üsna suured keemiarelvavarud, kuid piiratul hulgal kaitsevahendeid. Lisaks oli sõlmitud enne Genfi protokoll, mis keelustas ühinenud riikidel lepingu- ga ühinenud riikide vastu keemiarelva kasutada. Mõtlema panid Esime-
annaabi.ee 
