6. Aine füüsikalised ja keemilised omadused/ nähtused. 7. Segude lahutamine koostisosadeks 8. Redokreaktsioonid (o.a, redutseerija ja oksüdeerija määramine) 9. Keemia argielus ja keskkonnas (erinevate ainete käsitlemisel kehtivad reeglid, ainete rakendused argielus/ tööstuses/ põllumajanduses, igapäevaelus kasutatavad nimetused- O2; H2; H2O - põhjalikumalt; Fe; Al; CO2; SiO2; HCl; H2SO4; NaOH; Ca(OH)2; NaCl; NaHCO3; CaCO3) 10. Keemiakatsed ja ohutus (laborivahendid, laboris käitumise reeglid, ohutusmärgid) 11. Keemia põhimõisted (eriline tähelepanu mõistetel puhas aine, liitaine, lihtaine, molekul, aatom, ioon) Aatom Aine Alus Aatomi tuumalaeng Aine hulk Aluseline keskkond Aatomimudel Aine massi jäävuse Anioon
oma pere Peterburgi. · Immanueli lõhkeaineäri õitses ja ta ostis perele maja ja palkas lastele eraõpetajad. · Immanuel ostis ka oma äripartneri osa välja, laiendas tegevust ja kolis äri uude kohta. · Ettevõtte nimeks sai Fondieres et Atélieres Mécaniques, Nobel & Fils. Alfredi õpingud · Alfredile palgati eraõpetaja, kes õpetas talle kirjandust, filosoofiat, keeli, matemaatikat ja loodusteadusi. Alfredi vaimustasid eelkõige keemiakatsed. · Lisaks keemiale oli ta huvitatud kirjandusklassikast ja luulest. · Alfredi keemiaõpetajad olid Nikolai Zinin ja Juli Trapp. · 1850. aasta paiku läks Alfred Pariisi, kus veetis aasta keemiat õppides, töötades ühe tolleaegse väljapaistvama keemiku Théophile-Jules Pelouze'i laboris. Nitroglütseriin · 1859. aastal üürisid Robert ja Alfred Nobel ühise korteri ning Alfred muutis korteri köögi keemialaboriks. · Seal hakkas ta katsetama ja aretama uut lõhkeainet.
"Physica subterranea" (1669). Teooriat arendas edasi ning andis sellele lõpliku kuju saksa keemik Georg Ernst Stahl, keda sageli peetaksegi teooria rajajaks. Hoolimata võimalikest vastuväidetest omandas flogistoniteooria keemia edasises arengus suure tähtsuse. Ta ajendas mitmesuguseid uusi katseid. Loobuti alkeemikute tarkade kivi otsingutest ning keemia ei piiranud end enam ka iatrokeemia eesmärgiga valmistada ravimeid ja muid kasulikke aineid, vaid keemiakatsed said omaette eesmärgiks. 18. sajandil sai flogistoniteooria juhtivate keemikute seas üldtunnustatuks. Isegi siis, kui prantsuse keemik Antoine Lavoisier oli 1775 avastanud, et põlemisprotsesside aluseks ei ole mingi aine äraandmine, vaid hapniku vastuvõtmine õhust, jäid paljud algul ikkagi flogistoniteooria pooldajateks. Rootsi keemik Torbern Bergman määras 1780 eri metallide flogistonisisalduse. Need arvud vastavad elektrokeemilistele ekvivalentidele.
annaabi.ee 
