Samas sisu ja otstarve on mõlemal keeletüübil samasugune, kui lähtuda semantilisest poolest, mõttekeelest (mentalese), kust saavad mõtted endale kuju, mida suhtluses väljendatakse. Semantiline universaal peitub mõttekeeles. Mõttekeel on Chomsky järgijate sõnul kaasasündinud ja keeleõpe annab sellele juurde viimase lihvi ja vormi. Evans ja Levinson (2009: 435) vastavad sellele jällegi keeltevaheliste suure erinevusega: grammatika ja leksika kodeerivad valmis mõttekeelsed mõisted, kuid ei saa neid igas keeles ühtviisi sõnadesse panna, sest mõnes keeles ei pruugi olla näiteks värvi- või arvsõnu, samas mõnes teises võib olla jälle ,,liiga palju" (nt atabaski keeles tuleb valida verbi juurde objektikategooriaks vedelik, köiesarnane ese vms). (Evans, Levinson 2009: 435) Keel peegeldab kultuuri ja
Süstemaatilise välitööga tegelevad antropoloogid astusid teadusesse Antropoloogilise uurimuse objektiks said pigem konkreetsed kohalikud kultuurid Tulemusena astusid Seligman ja Rivers antropoloogiasse Difusionism Trend sai alguse 18. saj filoloogilisest traditsioonist, mis tõmbas ajaloolisi jooni Indo-Euroopa keelte vahel Lingvistiliste ja antopoloogiliste huvide seos oli olemas ka varasemalt Keeltevaheliste seoste uurimine on oluline difusionistlike ideede arengus Sir William Jones avastas sarnasused kreeka, ladina ja sanskriti keelte vahel Humbolt väitis 19. saj algul, et kultuur ja keel on tihedalt seotud Vennad Krimmid uurisid, kuidas eristada romaani keeli teistest Indo-Euroopa keeltest Uus difusionitlikus antropoloogias soov süstemaatilisge empiiriliste teadmistega luua võrdlusuuringuid kultuuriliste seoste kohta
annaabi.ee 
