Nimemuutmise põhjus võib olla samanimelisuse vältimine, nime vananenud kirjutusviis, juurdumatus kasutuses (ametlikud nimed vastandina rahvalikele nimedele) vms, kuid mitte nimepanija suva ega maitse-eelistus (§ 10). Kohanimeseaduse alusel moodustati 17. juunil 1997 kohanimenõukogu (3. detsembril 2002 nimetati selle II koosseis) ning võeti vastu seadust täpsustavad aktid: a) kohanimede eestikeelsuse kindlakstegemise kord (vajalik kohanimeseaduse keelsust käsitlevate paragrahvide rakendamiseks); b) pühendusnimede määramise kord; c) riigi kohanimeregistri pidamise põhimäärus. Kohanimenõukogu tegevuse seni olulisim saavutus on Eesti asulanimistu "tagasireform", st paljude vanade külanimede taastamine ametlikku nimistusse. Peamiselt 1997. ja 1998. a vaadati läbi kõikide kohalike omavalitsuste asulanimed ja nende taotluste alusel ennistas valitsus u 1200 nime. Kõik nimed korrastati ka keeleliselt, enamjaolt puudutas see kokku- ja
kirjalikult täiesti erinevad. Kirjapilt on nimefunktsiooni jaoks oluline ja koosneb äratuntavatest elementidest. Kirjapilt tagab nime püsikindluse, kirjapilt tihti on ainus identifitseerimise vorm, kiri säilib paremini kui kõne. Tähtsam on see, kuidas nimi kirjas on, kui et kuidas seda suuliselt öeldakse. Kui nimi on tähis, kas tal on keelega mingi seos? Kas ta kuulub mingisse keelde? Nime keeelsus tuleb enda jaoks läbi mõelda. Nime keelsust tehakse kindlaks: kõige lihtsam on apellatiivne päritolu (sisaldavad mingeid tähti vms) kas ta vastab foneetilistele struktuuridele (eesti keeles muganenud nimed teistest keeltest), iseloomulikud tunnused (eesti kohanimedel kindlad lõpud). Ebakindlaks teeb nime etümoloogia, see ei ole adekvaatne kriteerium, aga on üks võimalus. Võime sattuda segadusse, sest Eesti nimed on paljud laenatud ja mugandatud. Võimalik läheneda keelsusele ka sel alusel, et nime
annaabi.ee 
