kuulutuste ja kinofilmide pealkirjade (tekstide) kohta; tänavate, turgude ja platside nimed pidid olema eestikeelsed, nimesildid kirjavigadeta. 1919 anti välja ametlik postikohtade nimistu (saksa-eesti), 1923 avaldas Posti Peavalitsus "Üleriiklise asumite nimestiku", mis sisaldas linnade, alevite, valdade, külade, asunduste, üksiktalude jms nimesid. See jäi tegelikult 1940. aastani ainsaks enam-vähem täielikuks Eesti asulanimede loendiks. Nimede keelsusele pöörati tähelepanu, propageerides eestipäraseid kohanimesid. 19201924 muudeti mitmes Eesti linnas (Haapsalu, Tallinn, Tartu) tänavanimesid eestipärasemaks, suurematest kohtadest said 1922. a eestipärase nime Kõlleste (seni Krootuse) ja Otepää (seni Nuustaku). 1921. aastast alates esitati kaebusi võõrkeelsete nimesiltide vastu ja ettepanekuid ka saksa ja vene keeles hakata tarvitama eesti kohanimesid, viimane kampaania hoogustus 1930
Nime keeelsus tuleb enda jaoks läbi mõelda. Nime keelsust tehakse kindlaks: kõige lihtsam on apellatiivne päritolu (sisaldavad mingeid tähti vms) kas ta vastab foneetilistele struktuuridele (eesti keeles muganenud nimed teistest keeltest), iseloomulikud tunnused (eesti kohanimedel kindlad lõpud). Ebakindlaks teeb nime etümoloogia, see ei ole adekvaatne kriteerium, aga on üks võimalus. Võime sattuda segadusse, sest Eesti nimed on paljud laenatud ja mugandatud. Võimalik läheneda keelsusele ka sel alusel, et nime foneetiline struktuur pole selgelt eestilik, kui tegu on eestlase nimega või kohanimega, saab teda lugeda omakeelseks nimeks, nimekandja järgi vastavalt. Keelsuse määraltemise aluseks on leksikograafiline traditsioon. Eesti kohanimed ajaloo kontekstis. (nt Kuressaare vana nimi on Arensburg) on vale. Kuressaare on Kuressaare vana nimi, Arensburg on linna saksakeelne nimi. Tõlkija peaks ära tõlkima ka kohanimed. Keelepiirid. Kolm põhimeetodit:
annaabi.ee 
