Vastupidi, mitte keegi ei oma fallost, see on lihtsalt tähistaja, mis puudub kõikidel subjektidel (Andermahr& Wolkowitz 2000: 198). Raamatu ,,Võtmesõnad: 10 sammu feministliku uurimiseni" järgi on ,,fallos" ihade ja identiteedi põhitähistaja mõlema soo puhul. Isiksuse arengu nn peegelfaasis loob just ,,fallos" lapse minapildi. ,,Fallos" on fantaasia võimust ja seksuaalsusest. Lancani järgi ei ole ,,fallos" sama, mis peenis (Liljeström&Koivunen 2003: 144). Seega eesti keelsetesse tekstidesse oleks ,,fallose" kõikvõimalike sünonüümide asendamine põhjendamatu. Oma moodi saaks terminit võrrelda ka liiklusmärgiga ,,stop" ja ,,anna teed", mis paluvad aeglustada sõidukiirust väikese erinevuse nüansiga, kuid tagajärjed võivad olla sootuks trööstitud. Selle termini kommenteerimisel ei jää üle muud, kui tsiteerida Juri Lotmani ,, on absurdne väita, et õuna märgiks võib olla üksnes ´õun´, aga mitte ´apple´ või õuna pilt.
suhtes.46 Eestlastest talupoegade seas kerkisid esile silmapaistvad jutlustajaid, kes vedasid innukalt hernhuutlikku misjonitööd. Nad tundisid hästi Piiblit ja tõlgendasid seda nii, et see rahvale hinge läks. Jõepere vennastekoguduse üks silmapaistvamaid tegelasi oli Põllu Mihkel, kes jutustas julgelt ja pildirikkalt hernhuutlikus stiilis, nii et tema väljendused on kirja pandud koguni saksa keelsetesse aruannetesse.47 Head jutlustajad võisid kuulajad suisa ekstaasi viia. Eestlased korraldasid ka koguduse siseelu. Näiteks saadeti eesti talupoeg, aktiivne vennastekoguduse liige Mäe Rein Ungrust Jõeperre (Kadrina kihelkonda), kus asuti taas vennastekogudusi ülesse ehitama. Vahepeal oli sealne kogudus hooletusse jäänud, kuna seal puudus sobiv juht. See, et Rein Ungru mõisast Jõepere mõisa sattus oli sealsete
annaabi.ee 
