Ma ei ole kunagi suutnud seletada põhjusi, miks keelpillidel on keeruline intoneerida dieesidega helistikke, kuid nii see on, ja eriti keeruline on see orienteerumine, kui helistikud järgnevad E G E ja siis cis Des cis F A F A E. Hea vabandus on see, et ega päris täpset intonatsiooni ei leia ka salvestistelt (eriti kahtlaseks jäävad oktavid altviiul II viiul I viiul). Ses mõttes oli Dvoák karm, kuigi seda teost esitatakse suure keelpillikoosseisuga, mis võimaldab mõndagi maskeerida. PLO ei maskeerinud midagi ja teoses oli kenasid meeleolusid, kuid enamasti jäädi autorile alla. Kontserdi teine pool, mille täitis Piazzolla teos Leonid Desjatnikovi seades, mille on tellinud Kremerata Baltica ja mis on hästi levinud üle kogu maailma, oli PLO ja Maano Männi esituses hoopis teine, s.t kõrgem klass, võrreldes Dvoákiga. Lisaks Männile, kes nüüd oli omas ampluaas, tuleb kindlasti alla kriipsutada tsellosolisti Kristjan Saare esitust
aspektidest hinnates. Toomas Vavilov on muusikuna elastne ansamblipartner ja seegi on ju hea dirigendi üks olulisematest näitajatest. Kõlaline tasakaal orkestri tutti'des oli ootamatult Griegis rohkem "puhkpilline" kui Sostakovitsi sümfoonia ettekandel, kuid seda peenetundelisem vahekorras solistiga saatematerjalis. Sostakovitsi Viienda ettekanne oli kindlasti sündmus nii orkestrile, dirigendile kui publikule. Vanemuise SOs näen suurt potentsiaali eesti muusikaelus, kui keelpillikoosseisuga, kus muusikute arv (9, 9, 6, 6, 4) peaks tegelikult olema pultide näitaja, s.t kahekordne, on võimalik sellisel hasartsel tasemel nii nõudlik partituur ette kanda. Suurepärase muusikuna on Toomas Vavilov ennast juba ammu tõestanud, nüüd on tal võimalus ennast tõestada samaväärse dirigendina oma orkestri ees ning algus on paljutõotav. Soovin jõudu ja edu peadirigendile, sest tunnetasin iga rakuga suurt soovi ning tahet tuua Vanemuise sümfooniaorkester Tartu muusikaelu tulipunkti
annaabi.ee 
