Luule ja muus. on rüütlilaulus lahutamatud ja kõik luuletajad olid ühteaegu ka laulikud. Peamised on kangelas- ja armastuslaulud (seotud südamedaami kultusega). 13 saj II poolel algas truvääride ja minnesingerite luule linnastumine. 1 Tähtsamad pillid Suurte orelite kõrval on kasutatud ka väikeseid teisaldatavaid pille (positiivorelid) ja ka ühe käega mängitavaid kantavaid oreleid (portatiivorelid). Keelpillides ilmub näpitavate pillide kõrvale ka palju poogenpille, põhilisteks poogenpillitüüpideks on lamedapõhjalise kõlakastiga fiidel ja ümarapõhjalise, pooliku pirni kujulise kõlakastiga rebekk. Näppepillidest on kõige iseloomulikum harf, samuti tunti ümarapõhjalist araabia päritolu lautot. Kandlesarnast psalteeriumi võidi mängida näppides, poognaga keeli tõmmates ja ka keeltele lüües. Keelpill oli ka organistrum (rataslüüra, hurdy-gurdy), mille keeled pani
veel glissandot jäljendav keelpillide mänguviis. Keelpillid hoiavad pikki noote, harmooniat edasi kandes, kõrvalastmetele kaldudes. Flööt kaunistab lausa ornamentaalselt esimese värsirea viimast ning teise värsirea esimest sõna. (Tk. 4) Pärast teise värsirea lõppu mängib harf 3- noodilise mis strihhiga lühikese staccatoga või vahemängu, mis rõhutab teemandi kristalset selgust, värvib sõna mõtet. Sooloflöödi kaunistused, pikad noodid keelpillides ning harfi pizzicatod kestavad neljanda värsirea lõpuni. Teise salmi alguses (A osas ) jäljendavad keelpillid varieerudes vokaalmeloodiat ja järgides ka dünaamikat. Puhkpillid ning harf vaikivad. 25 Siis asub soleerima flöödi asemel tsello, andes kõlale tumedama, sügava varjundi. Viiulirühm dubleerib teisest kuni neljanda värsireani vokaalpartiid
annaabi.ee 
