Võib küll rääkida teatud sotsiaalse rühma kõnepruugist (nt õpilasargoo), kuid selle eripära piirdub peamiselt teatud valdkondi hõlmava sõnavaraga. Kirjakeele ajalugu Eesti kirjakeele ajalugu on jälgitav alates 16. sajandist. 17. sajandil kujunes kahe põhilise murderühma alusel välja kaks kirjakeelt: põhjaeesti ehk Tallinna keel ja lõunaeesti ehk Tartu keel. Kumbki keelekuju ei jõudnud 17. sajandil areneda päris ühtselt normitud keelevormiks ning kummagi keelekuju tekstides esineb palju ebaühtlust. 1739. a ilmus esimene eestikeelne piibel, mis oli tõlgitud põhjaeesti keelde. Piibli levik oli üks olulisi tegureid, mis viis selleni, et põhjaeesti keel hakkas käibima kirjakeelena kogu eesti keelealal ning lõunaeesti kirjakeel hääbus. Praegu püütakse elustada Võru kirjakeelt. Tänapäeva eesti kirjakeel on ühtlustatud keelevorm, millel on kõige enam ühisjooni põhjaeesti keskmurdega.
Kuid nimisõnade ohtra kasutamise tagajärg on suhteliselt ilmetud tekstid. Siiski toob nominaalstiili õigustamatu kasutamine kaasa pelgalt sõnastusvead (“nimisõnatõbi”). Siiski tundub, et õiguskeele stiiliküsimused pole tänapäeva Eestis põhilised mureküsimused. Et seadused on ühiskonna normaalse toimimise siduv ehk normatiivne alus, peavad nad olema arusaadavad selle ühiskonna liikmetele. Hume postuleeris õiguse keelevormiks, st keele funktsioonide ülekandumist õigusele. Seetõttu on seadus kui seaduse looja ja seaduse kasutaja suhtlemisvahend. Vähemalt mandrieuroopalikus õiguskultuuris on keel õiguse kehtimise esimene ja olulisim eeldus. Ka USA-s otsustati, et hea seaduseelnõu kirjutamisel peab end väljendama täpselt, lühidalt, selgelt ja lihtsalt. Euroopa Liidus peab normi sõnastus olema selge, lihtne, lühike ja
annaabi.ee 
