oskuskeelendite järele; soomlased piirdusid murretest laenamise, tuletamise ja liitsõnade moodustamisega, Aaviku ideed luua kunstlikult uusi sõnu võib pidada revolutsiooniliseks. Et paljud neist läbi läksid, tuleb panna asjaolude kokkusattumise arvele: ühiskondlik- poliitilised ja kultuurilised muutused olid inimesed keelemuutustele vastuvõtlikuks teinud, Aaviku sõnadega samaaegselt tuli keelde tohutul hulgal laensõnu ja tuletisi, ja salgamatu osa oli ka Aaviku isiksusel, õnnelikul keelevaistul ja väsimatul kihutustööl. Leksikoloog, "Eesti keele mõistelise sõnaraamatu" autor Andrus Saareste on öelnud: Igale keeleuuendusele tuleb vastu panna, ja kui ta siiski läbi läheb, siis on ta hea.
Õpitegevuse teadlik-praktiline suunitlus. Printsiip eeldab keeleteadmiste ja metakeeleliste oskuste kasutamist kõnearenduse ja praktilise keeleõpetuse huvides. On teemasid (lugema ja kirjutama õpetamine), mille õpetamine ainult praktiliselt ei ole realiseeritav. Teiste teemade puhul on keeleteadmiste ja metakeeleliste oskuste roll selles, et keelevaistu baasil kujundada oma kõne teadliku kontrolli oskus, s.t. asendada ebateadlik (keelevaistul põhinev) keelekasutus tahtliku, kavatsusliku ja teadvustatud kasutusega. Praktiline õpetus teadlikkuse elementidega tähendab ühtlasi töövõtete teadlikustamist, sh. oma tegevuse verbaliseerimist, harjutuste ja töövõtete eesmärkide mõistmist, enesekontrollioskusi. Kontsentriline ehk spiraalne õpe: Emakeeleõpetuse kesksed ülesanded abiõppes on kõne arengu korrigeerimine, lugemis- ja kirjutamisoskuse kujundamine. Selline eesmärgiseade
annaabi.ee 
