murdeliiduga. Rätsep tõstab esile keele- või murdeliitude tähtsuse ka hilisemas eesti keele kujunemisloos, rõhutades, et viimasel aastatuhandel on esinenud suundumisi nii murrete eristumisele kui sarnastumisele. Valdav enamik lõunaeesti murrete vahelistest erijoontest on samuti tekkinud viimase tuhande aasta jooksul. Lahknevuse olulisemad põhjused olid erinevad keele- ja murdekontaktid: · Mulgi murde erijoontest on mitmed seletatavad lääne-eesti keeletava mõjudega; · Tartu ja Võru murde erinevuste peamised põhjused on põhjaeesti naabermurrete mõju Tartu murdele; · Suur osa Võru ja Setu erinemustest on seletatavad vene murrete mõjuga Setus. Viimastel sajanditel on olnud oluline ka kirjakeele mõju. Murdepiiride kujunemine Murdepiiride kujunemisel olid tähtsad looduslikud piirid ja ühendusteed. Veekogud, nagu järved ja mereväinad, on ühendatud paljusid piirkondi: Peipsi-äärseid alasid, alasid ümber Võrtsjärve,
esimene uurimisreis liivlaste juurde. Valmis esimene liivi keele sõnaraamat ja grammatika (töö viis lõpule F. J. Wiedemann) ning Londonis trükiti esimesed liivikeelsed raamatud. Seda aega võib pidada liivi rahvusest haritlaskonna väljakujunemise alguseks. Kui räägitakse liivi keelest, mõeldakse selle all tavaliselt Kuramaa rannakülade liivlaste keelt. Ka liivi kirjakeel on loodud Kuramaa randlaste, eesti vanemas kõnepruugis kurelaste või kuralaste keeletava põhjal. Aimu ajaloolise Liivimaa liivi keelest annab Põhja-Lätis Salatsi jõe ümbruskonnas kõneldud liivi keel, mille näiteid on talletatud XVIIXIX sajandini. Salatsiliivlased kutsusid ise ennast liivlasteks ja oma keelt liivi keeleks, vanadest ülestähendustest tuleb esile nende liivi identiteet. Need liivi muinasmaakonna Metsepole ehk Metsapoole asukate järglased olid ainsad Henriku Liivimaa kroonikast tuntud muistse liivi kultuuri edasikandjad, kelle kohta on andmeid
annaabi.ee 
