Endale laskis prints teha kuldse kuue, laevameestele tegi ta aga hõbedast, nõuandjatele vasest ning tarkadele terasest kuued. Peale laevameeste, nõuandjate ja tarkade kutsus prints laevale veel keeletarga, kes oskas kõiki maailma keeli, nii inimeste kui ka loomade ja lindude. Kui ,,Laev" oli juba mõned päevad teel olnud, hakkas puhuma tugev tuul ning kerkis torm. Keeletark küsis seepeale mööda lendavatelt lindudelt, et mis sellist tugevat tuult põhjustab. Linnud vastasid keeletargale: ,,Soome nõiad panid tuuled möllama ning katsid kinni päikese ja tähed, et prints ei leiaks üles õiget teed.". Nii, ilma kindla suunata ning tugeva tuulega sõitis ,,Laev" seitse ööd ja seitse päeva, siis märkasid nad aga võõrast randa. Prints juhtis laeva kaldale ja astus saarele. Ta kutsus endaga kaasa keeletarga ning paar sõpra, kellega koos asuti saart avastama. Juba tükk aega teel olnud, märkas reisiseltskond väikest majakest, mille trepil istus tüdruk
tagasi tulehaavu ravima tuli. Samal ajal ka Kalevipoeg ja kannupoiss saarele läksid, kus kannupoiss aga ära kadus. Kõik koos teda laevalt hüüdsid, kuid valge linnuke tõi uudist, et kannupoiss näkineiu meelitusel ilusale saarele igaveseks jääb. *Sõites edasi jõudsid nad maale kus kuked kulda söövad. Kalevipoeg saatis 6 sulast maad vaatama, kus pärast öö veetmist hiigelneitsi nad põlletaskus oma koju viis, ning taat neilt mõistatusi pärima hakkas. Tänu keeletargale vastati kõigele õigesti ja neiu viis nad laevale tagasi. *Kõik laevalised olid hämmingus, kuid koheselt purjetati veel jäisema põhjamaa poole. Taeva all virmalised sähvima hakkasid ja Kalevipoeg mehi julgustas, kuni jällegi võõrasse randa jõuti. Seal oli imelik rahvas: pool keha inimese pool koera oma, ja hirmus vihased. Kalevipoeg maale kargas ja tosina neid hobu seljas tappis, kuid hobu komistas ja langes ning Kalevipoja süda leebus. Kahetsusest imelikke maad õnnistas,
annaabi.ee 
