kirjakeeles mull, sull, tall. Huvitav, millal võetigi vastu keeleseadus, mis kirjakeeles talle ja tema, mulli ja minu, eristas. Võrreldes tänapäevasega on 19. sajandi tekst siiram, ausam, puhtam, naiivsem ja lapselikum. Enamus praegusaegseid eestlasi kõneleb kirjakeelt (ja samas - interneti kasutusest tulenevalt on jällegi märgatav kõnekeele mõju kirjakeelele). Tolleaegne kirjutatud keel juhindus mitte niivõrd ettekirjutatud reeglitest, kui keeletajust ning -tundest. Grammatikareeglitega vägistamata esinevad (pealtnäha) suvaliselt mõlemad sõnakujud "nüüd" ja "nüid", "peaks" ja "piaks", "healel" ja "häälel", "rõõmus" ja "rõemus". Ka kasutatakse nime Peterburi, siis jälle 6 Peeterburi. Loomulikult erinevad ka kokku-lahkukirjutamisreeglid, (nt "liht teenistuses"). Põnevaid sõnu leiab muidugi ka, nt "valvaka-juusteline mees", tõeline kaunissõna : "kapstas" (ehk "kapsas").
Tal on nohu. Sale müüjanna treitud taljega.“ *** („Ootesaalis“) Selles samas tsüklis on Alliksaare luuletuse eripäraks veel ääretult pikad ja lohisevad pealkirjad, milles on meeldivalt aforistlik sõnaseade ning julge metafooride kasutamine. Kõik see annab tunnistust paindlikust keeletajust. Mõned pealkirjad: „Fragment lauakõnest totruse 13 juubelidineel, mis korraldati siis, kui selgus, et peiesid pidada on veel vara“, „Staatilis- ekstaatilis-pragmaatilisi korrelaate, mis annavad mõnedest asjadest ülevaate“ ja „Kui järele anda, siis nii, et köie teises otsas kõlkuv kuju kukuks pikali ehk Kui kohtad kohtlasi, ära sellepärast kohe kohku“. 1.3. „Hetkede surematus“
annaabi.ee 
