Sõnad, laused ja lausungid, millel puuduvad sarnasuse jooned, mis grammatilises struktuuris asuvad erinevates ja järelikult vastastikku suhestamata positsioonides, osutuvad kunstilises struktuuris kõrvutatuiks ja vastandatuiks, samasuse ja antiteesi positsioonides olevaiks, ning see asjaolu toob neist esile ootamatu, väljaspool värssi mittevõimaliku, uue semantilise sisu. Enamgi: nagu me püüame näidata, omandavad semantilise koormuse need elemendid, millel see puudub tavalises keelestruktuuris. Nagu teada, ehitatakse kõnekonstruktsiooni ajas kulgevana ning kõneprotsessis osade kaupa tajutavana. Kõne kui ajalises järgnevuses lineaarsete signaalide ahel on korrelatsioonis väljaspool aega eksisteeriva keelesüsteemiga. See korrelatsioon määrab ka keele kui tähenduse kandja olemuse: tähenduste ahel avaneb ajalises järgnevuses. Iga keelemärgi desifreerimine on momentaanne akt, mille iseloom on ette määratud antud tähistaja ja antuid tähistatava korrelatsiooniga. 7 . . .
Positiivsetel tegijatel on alati nimi, nt valitsus lisab pensionimäärale 10€, aga negatiivsetel tegijatel pole nime, nt pensionimäär jäi muutumatuks või elektrihind tõuseb. Kust tulevad kultuurilise keelekasutuse mallid ja iseenesestmõistetavusest? Loomulikustumine ehk naturaliseerimine – mingeid keeletootmise malle peetakse sotsiokultuurilises keskkonnas loomulikuks. Loomulikustumine peegeldub nii tekstis kui keelestruktuuris. Kui keeles on 1 sugudest markeeritud, on see alati naissugu – mees on norm, naine on erand ja erand tuleb üles märkida. Rahvuslik jaotus eestlane-muulane on loomulikustunud, ei pea vajalikuks muulasi omavahel eristada, nad on meie jaoks mitte-eestlased ehk kes nad meie suhtes pole. Fokuseerimine – nt pealkirjas asetatakse esikohale asi, mida tahetakse rõhutada, mis kommunikatiivset lähtepunkti tahetakse rõhutada.
annaabi.ee 
