ületanud või kohe-kohe ületamas seda kriitilist piiri, kus selgub, kas eesti keelt kõneldakse ka 22. sajandi teadmusühiskonnas ja sealt edasi. Mõistagi pole eesti keele tänane edu tulnud iseenesest, selleks on tehtud palju tööd ja see nõuab meilt igaühelt iga päev rohkem pingutusi, sh suuremat keelehoolt, paremat keeleharidust nii suulises kui kirjalikus vormis (jah, koolikirjandid peavad jääma, tõdes foorum üsna üksmeelselt ), vaja on uut ja selgemat keelestrateegiat, vaja on palju rohkem raha nii teadus- kui rakenduslikele töödele ja rohkem tegijaid, kuid põhisõnum oli siiski see, et meie keel on vägev, meie keel on elus ja tal on head eeldused jääda ellu ka tulevikus, kui vaid meie ise seda soovime. Muidugi kaardistati laupäevasel foorumil ka palju probleeme, sh rõhutati eriti kõrghariduse ja emakeelsete teadustööde kriitilise piiri teemat, st et kui pole emakeelset teaduskeelt, kui pole
lased ei oska ühtegi keelt peale vene keele. Eesti siseriiklike ja ka rahvusvaheliste suhete huvides tuleb lugeda loomulikuks, et iga meie riigis elav inimene oskaks eesti keelt kui riigikeelt ja ühte või mitut võõrkeelt. Eesti keel on vajalik Eesti elus osalemiseks. Kuid Lääne-Euroopa majandus- ja poliitikaeluga üha rohkem seotud Eestis ei saa juba praegugi hakkama ka ilma võõrkeeleoskuseta. Viimastel aastakümnetel on Eestis kokku põrganud kaks erinevat "keelestrateegiat": ühelt poolt eestlaste pikaajaline keeleõppimise traditsioon, inimese harituse ja kultuursuse seostamine keeleoskusega ning teiselt poolt keeleõppeharjumuse puudumine suure osa muulaste puhul, nn vene keele sündroom (Saan vene keelega kõikjal hakkama, vene keelt peavad oskama kõik.). Muutused muulaste suhtumises on alles kujunemisjärgus ja seegi on täheldatav peamiselt kasvava põlvkonna arusaamades. 2. Tulemuslik keeleõpe saab alguse riigi selgest hariduspoliitilisest
annaabi.ee 
