sündmuste ajaline kulg on segi paisatud vaatepunkt: jutustaja-kirjanik pole kõiketeadja, lugu jutustatakse mitmest vaatepunktist kasutati tegelaste sisemonoloogi ja teadvuse voolu (selgita mõisteid, mõisted olemas Neithali leksikonis) muutused lauseehituses – kirjandustekst sarnaneb spontaanse argikõnega, laused sageli lõpetamata, esineb grammatilisi vigu mäng keelega, võideldi seniste keelerituaalide vastu, otsiti uusi väljendusvõimalusi, segati eri stiile, iga autor püüdis välja töötada ainult endale omast keelt oluline oli ka kiri: kasutati eri šrifte, loobuti teksti lineaarsest, tavapärasest paigutusest, jäeti ära kirjavahemärke kirjandus ei püüa peegeldada elu, kirjandus tegeleb rohkem iseendaga, kunsti ja teksti loomisega varjatud või avalik teiste tekstide kasutamine oma tekstis – tsiteerimine, kollaaž
Tekstide osade vahel puudub põhjuslik seos, ka aja kronoloogilisus kaob. Modernismis kerkib esile autori ja lugeja ehk kaasautori suhe tekstiga. Modernistlikule luulele on omane traditsioonilise meetrumi kadumine, mida asendavad vabavärss ja vabarütm neis saavad tähtsaks suulisest kõnest pärit intonatsioonid, rõhud ja pausid. Siiski ei taotle modernism suulise kõne sarnasust, vaid lihtsalt võitles varasemate keelerituaalide vastu, otsides uut keelelist väljendust. Modernismi peamisteks väljendusvormideks said luule ja lühiproosa. Vene kirjanduses ongi võimalik esile tuua modernistlikke poeete. Poeedid järgisid aga avangardistlikke suundi. Kõige varem kujunes neist välja futurism, mis kujuneski välja Venemaal (ja ka Itaalias) enne Esimest maailmasõda. Futuristid eitasid minevikutraditsioone, halvustasid endist kultuuri ja senist keelekasutust. Isegi
annaabi.ee 
