"Ei tohi unustada, et Aavik lansseeris oma keeleuuenduse ja selle menu algas võõra võimu all. See oli algul puhtalt ühe mehe üritus, ilma igasugu välise abita. Hiljem sai Aavik ainult moraalset toetust nooremalt intelligentsilt ja kirjanikelt. Aavikut ei toetand ei valitsus, ei ükski autoriteetne organisatsioon ega asutus." [Tauli 1982, lk. 37] Eesti keeleuuendus on maailma radikaalsemaid, seda teadis Aavik isegi, võrreldes oma töid-tegemisi keelereformidega Norras, Soomes ja Ungaris (XIX saj.). Soome ja Eesti juhtumi puhul algas kõik poliitiliste muutustega ning rahvuskeele staatuse muutumisega: tuli hakata rahvuskeeles riigiasju ajama, kõrgharidust andma jne. Nii seal- kui siinpool Soome lahte tähendas see tohutut vajadust uue sõnavara, eriti kõikvõimalike oskuskeelendite järele; soomlased piirdusid murretest laenamise, tuletamise ja liitsõnade moodustamisega, Aaviku ideed luua kunstlikult uusi sõnu võib pidada revolutsiooniliseks.
möödunud kuu alguses. «Ühtlustatud kirjapilt avab suuri turgusid, ennekõike Brasiilias,» leidis infovõrgu direktor Luis Miguel Viana. Pärast Lusat teatas veel mitu ajalehte, et nad hakkavad kasutama muudetud grammatikat. «See on absurdne,» leidis Nuno Panceco, ajalehe Publico kaasdirektor. «Meie lapsed loevad lehti, mis ei kasuta sama kirjapilti, mida neile õpetatakse koolis.» Nende väljaanne on siiani keeldunud keelereformidega kaasa minemast, «Me üritame leiutada ainulaadset keelt, mida ei eksisteeri,» leidis Pacheco. «Tegelikkuses, nagu prantsuse või inglise keele puhulgi, on väga palju erinevaid portugali keele variante, sõltuvalt sellest, kas seda räägitakse Brasilias, Lissabonis, Maputos või Dilis.» Keelereformi vastased toovad välja inglise keele näite Inglismaa ja Ameerika Ühendriikide kirjapildid eksisteerivad samaaegselt ning leiavad, et ka portugali keelt rääkivad riigid
annaabi.ee 
