XX sajandi esimesel poolel kerkisid eesti kirjanduspildis esile kaks nime: proosas Anton Hansen Tammsaare, luules Marie Under. Mõlemad küpsesid aegamisi, nende loominguline kõrgaeg langes 1920. ja 1930. aastaisse. Mõlemate kunsti keskpunktis oli inimene muutuvas maailmas oma õnneigatsuse, lootuse ja pettumustega. Oma talendi jõuga lõid nad eesti rahva vaimuelu kajastavaid ja samal ajal elu mõtestamises üldinimlikule tasandile ulatuvaid kunstiväärtusi, millel on eesti keelepiirides kaugemale ulatuv tähendus. Elulugu Marie Under sündis 27. märtsil 1883 aastal Tallinnas Alimanni uulitsa väikeses puumajas mansardkorruse toakeses, kus Hiiumaalt Kassarist ümberasunud kooliõpetajast isa Prido Under oma naise Leena ja esimese lapse Evangelinega oli peavarju leidnud. Marie Underi lapsepõlv kulus Tallinna kitsastes agulikorterites Tui uulitsas Peter Baueri vaestekooli katuse all, kus Prido Under sai tööd õpetajana, ja hiljem Invaliidi uulitsas asuva
sulatatakse kokku üksikutest väiksematest koostisosadest (bottom-up processes). Deduk- tiivne tunnetusviis seevastu osutab, et inimese teadvuses võivad leiduda üldisemat laadi ettekujutused (mallid) sellest, kuidas teda ümbritsev maailm on korraldatud, ning teadvus rakendab neid konkreetse, meelte abil hangitava teabe korrasta- misel; et tunnetus võib seega töötada ka ülevalt allapoole (top- down processes). Paralleelselt saksa idealistliku psühholoogiaga arenes anglo- ameerika keelepiirides, eeskätt Ameerika Ühendriikides 20. sajandil välja uurimissuund, mida hakati nimetama biheiviorismiks (behavior ``käitumine''). Biheivioristlik psühho- loogia lähtub veendumusest, et inimese psüühiline tegevus avaldub tema käitumise kaudu ning et seepärast tuleb inimese psüühika mõistmiseks uurida ta käitumist, kasutades selleks algselt loodusteadustest pärinevaid meetodeid hüpoteeside püstitamist,
annaabi.ee 
