Eelkõige oma teadmiste ja tõekspidamiste edasi andmiseks järgnevatele põlvkondadele. Emakeel, kui riigiti erinev rahvuslik sümbol, peidab endas rahvuslikku omapära ja hulganisti kultuurilisi iseloomujooni. Enne võõrkeelte õppimist, on vajalik vallata oma emakeelt suhtlustasandil just nimelt seetõttu, et see oskus loobki vundamendi üldisele keeletunnetusele. Emakeele oskamine ja tundmine võib üldsusele tunduda kui ensesestmõistetav oskus, kuid et oma keeleoskustase lihvida maksimumini ning olla võimeline selle võimalikult paljusid funktsioone kasutama, on vaja kõrvalist abi. Just täpselt seda kõrvalist abi haridussüsteem kooliteed alustavatest jütsidest gümnaasiumit lõpetavate abiturientideni pakubki. Õppe eesmärk on igaüht 12 aasta vältel omandatud keelelisi teadmisi optimaalselt kasutama õpetada. Keeleõppeks vajaminev keelevaist ning –taju on inimestel erinev: igaüks ei mõista
kasutab õpetaja ülesandeid, kus õpilane saab kasutada suhtlemisoskust erinevate keeleregistrite (nt suhtlemine ametiasutuses, tööintervjuul) abil. Gümnaasiumi riiklik õppekava (2014) toob veel välja, et õpetaja suunab õpilasi analüüsima keelte sarnasusi ja erinevusi, nägema keelte vahelisi seoseid ning jälgima 11 oma keelekasutust. Õpetaja planeerib koos õpilastega tööd, et saavutada eesmärgiks seatud keeleoskustase, selleks ta viib läbi järgmisi töid: 1) loovtööd (kirjand, luuletus); 2) referaatide ja/või uurimistööde koostamine ning esitlemine; 3) argumenteerimisoskuse arendamine; 4) rolli- ja suhtlusmängud; 5) info otsimine võõrkeelsetest allikatest (seletav sõnaraamat, internet); 6) projektitööd (teatritükid). Õppetegevuseks sobivad: 1) meedia- ja autentsete audiovisuaalsete materjalide kasutamine;
annaabi.ee 
