Mis on puudu eesti inimestel? Eestlastel on tihti kombeks uhkustada oma avatud majanduse ja suhteliselt vaba ja lihtsa ettevõtluskeskkonnaga. Meie üpris selge maksusüsteem ja kõrge internetiseeritus on Euroopas üllataval kombel suhteliselt ainulaadne. Eesti riigisektori võlg üks maailma väiksemaid. Inimesed on Eestis keeleoskajad ning keskmiselt päris hästi haritud. Uusi ettevõtteid tekib nagu seeni peale vihma ning mõningad nendest majandavad ka hästi ning saavad ka edukaks, kuid uuringud on näidanud, et ellu jääb sajast loodud ettevõttest umbes 10% ehk 10 ettevõtet. Järjest enam tundub, et tuleks hakata noortele juba põhikoolis õpetama majandust matemaatika kõrval. 7.-8. klassis võiksid noored õppida näiteks majanduse alusedeid, kerged
Mäe arvas, et see on tema pilkamiseks lehte pandud. Järgnes Postimehe toimetuse "tuulutamine", kuulekamate toimetajate ametissepanemine. Otsiti saksameelne peatoimetaja Ernst Wolke, kelle arvates tuli hakata Eestit üles ehitama vaid juhiprintsiibil. Kuldkepi palgatud ajakirjanikud vallandati. Saksa sõjaväevõimule allunud "Linna Teataja" Tallinnas oli nii saksa- kui eestikeelne väljaanne, mis allus saksa sõjaväe Propagandastaffel Estland'ile, kus puudusid keeleoskajad. Endine Riikliku Propagandatalituse informatsiooniosakonna juhataja Ilmar Raudma sattus sinna korraks tööle ning püüdis oma ülesannetes ajakirjandust abistada, kus vähegi võimalik. Tal õnnestus sellest ebameeldivast ametist peagi vabaks rabeleda. 2. detsembrist 1941 hakkas Linna Teataja asemel ilmuma "Eesti Sõna". Omavalitsuse juht Hjalmar Mäe tahtis omapoolset kontrolli eesti lehtede üle. Neid õigusi tuli tal aga jagada saksa ametiasutustega (mh saksa julgeolekupolitsei SD) ja
annaabi.ee 
