õigsuse (keelenormile vastavuse) üle. Verifitseerimisülesanded jaotatakse jaatavateks (oodatakse õige konstruktsiooni äratundmist), eitavateks (teadlikult esitatakse veaga ütlus) ja alternatiivseteks (esitatakse valikuks õige(d) ja vale(d) konstruktsioon(id)). Lastele esitatakse näiteks korraldused: Leia õiged (valed) laused! Kumb lausetest on õige? Joonista õige lause ette rist! o Lause eristamine teistest keelenditest. Nt toodud sõna või sõnaühend võivad esineda vastusrepliigina dialoogis, mitte kontekstivälise lausungina. Viimast on vaja õpilastele selgitada. Mati sõitis õues jalgrattaga. — Mati. Sõitis õues. o Sõnakasutuse vigade leidmine. NT: Laps kisas vaikse häälega. Õunad said valmis kevadel. Mati pani saali kaela. Järgmine lausepaar illustreerib asesõna kasutamist otsekõnes ja harilikus väitlauses
kättesaadav olla ka tervikuna, st tõenäosuslikuna – see on muuhulgas üks kohti, kus e-sõnastik saab olla midagi enamat kui pabersõnastiku koopia võrgus. Keelend: tähendusega või tähenduseta Kui eeldada, et tähendused kuuluvad objektiivselt keelendite juurde, siis peaks ka korraldamise objekt olema keelend koos oma tähendusega. Kui tähendused on suhtlejate omadused ja suhtluse teeb võimalikuks konventsioon nende tähenduste teemal, siis on kaks võimalust: kas rääkida ainult keelenditest ilma tähendusteta, sest neil ei ole tähendusi, või siis võtta kahest erinevast maailmast kokku keelendid ja inimeste konventsioon nende tähenduste teemal. Järgnevalt kirjeldame praktilise keelekorralduse vastuolulist suhtumist sellesse küsimusse. 28.2 Korraldamise põhimõtted Keelekorraldajatel on rida üldisi põhimõtteid, mida aeg-ajalt ka sõnastatakse, kuid millega needsamad korraldajad ise oma praktilises korraldustegevuses mõnikord arvestamata jätavad ja/või mis ise on
annaabi.ee 
