haldusjaotuse vorme. Muinasajast alates maakond, kihelkond, lään, foogtkond, komtuurkond, kubermang, kreis, kommuun, oblast, rajoon, külanõukogu, vald, küla. Praegu on Eesti Vabariigi haldusüksusteks on maakond, vald, linn, alev, alevik ja küla. Juba muinasajal kujunesid Eestis välja kihelkonnad ja maakonnad. Kuni 13. sajandini oli kihelkond ühte hõimu kuuluvate elanikega ning ühiste majandus- ja kaitsehuvidega külade liit, kellel oli oma keelemurrak ja mitmesugused kombed. Välisohu eest liitusid kihelkonnad suuremateks maakondadeks. Enamik muistseid kihelkondi jagati pärast muistse vabadusvõitluse lõppu kirikukihelkondadeks. Kirikukihelkond on maakiriku koguduse piirkond, ühe vaimuliku ametipiirkond. Maakonnas kuulub haldusvõim riigile. Riigi poolt määratud võimukandja on maavanem. Maakond jaguneb valdadeks ja otsealluvusega linnadeks. Vallas ja linnas on võimukandjaks rahva poolt valitud kohalikule omavalitsusele
[1] Maastikulise liigestuse esmakatseks oli koolikirjaniku ja kirjandusloolase M.Kampmanni katse jaotada Eestimaad mitte valitsuslike üksuste järgi, mille osad võivad üksteisest tunduvalt erineda, vaid maastikuliste üksuste, "kodunurkade ehk kodukurude järgi kodukoha ümber, mis on maapinna olude, looduse ja rahva töö ning talituse järele ühtlasi enam ehk vähem ümmargused tervikud". Loomuliku maastiku ühe tunnuse moodustab tema järgi ka ühesugune keelemurrak. Üksuste ülesleidmise ja piiritlemisega pidid tegelema kooliõpetajad. M. Kampmann ise eristas maapinna, looduse ja rahvastiku iseärasustega 13 maastikku ja viis need vastavusse administratiivpiiridega. [1] Lõuna-Eesti mägismaa näiteks hõlmas tema järgi Võru ja lõunapoolse osa Tartu maakonnast; Virumaa ehk Pandivere kõrgustik aga koosnes Rakvere, Jakobi (Viru-Jaagupi), Väike-Maarja ja Simuna kihelkonnast. [1] Ta jaotas maastiku järgmiselt: 1
annaabi.ee 
