,,Virtuoossete kõlamängude, riimipeegelduste ja häälikulise algebra abil loob Kareva tekst mulje, nagu oleks keeleline määramatus siin üldse taandunud. Ükski sõna, ükski silp ei näi oma kohale langevat juhuslikult, neid juhib mingi keeleülene tõmbejõud, ,,varjatud valem". Selline ülima määratuse efekt kontrasteerub tugevasti eesti luule praeguste põhisuundadega, nii sotsiaalse ,,eluläheduse" kui määramatust rõhutava keeleluulega." (Hasso Krull Sõnatalisman Sirp 14.03.2003) Kuid ma tundsin: sääl all keegi on, kes kähiseb, ägab ja kiljub. Tahtsin tõelusse, temani murda, tahtsin toetada, toita ja joota. Kuid kui kohtasin pilku pilkkurba ja metsikut peeglis, siis lasintal langeda. Liig oli loota. Elu ja uni - lehed ühelt ja samalt puult, ruumitust raamatust. Kes loeb järjest, see elab, kes lehitseb, see näeb und. Elu ja uni - kaks õde.
muugi raamat ("Veel ju vist" jmt). Valdur Mikita on väga kontseptuaalne oma luuleraamatutes, aga samamoodi võib siis öelda, et näiteks Afanasjevi "Tünsamäe tigu" või Tõnis Vilu "Ilma" või "Kink psühholoogile" või Kätlin Kaldmaa "Armastuse tähestik" või Hanneleele Kaldmaa "Oliver" poleks ilma eelneva kontseptsioonita saanud sündida. 19. Mis on säilinud 20. sajandi klassikalisest esteetikast praeguses eesti luules ja mil moel? Klassikalisus kohtub keeleluulega (nooremas eesti luules). See on sujuv üleminek ühelt teemalt teisele. Paljudel autoritel on klassikaline dominant, kuid samas keelelist tegevust reflekteeriv teadlik autoripositsioon (Pihelgas, Pärtna jmt) Pihelgas ja Pärtna on väljapeetud ja traditsioonilised autorid, kelle teadlikus keelelisest tegevusest on kõrgendatud või teravdatud. Klassikaline dominant, kuid samas keelelise tegevuse reflekteerimine.
annaabi.ee 
