nimetus laiem mõiste ning nimed on üks liik nimetusi (nimed kuuluvad nominaalfraaside hulka). Nimi on objekti tinglik, suvaline tähistaja, mis võib olla ennistähenduseta ja eimingikeelne. Nimesid ei tõlgita, neile ei saa keelsusnõudeid esitada. Nimetusel seevastu on keelsus, nimetust saab tõlkida. Nime ja nimetuse eristamine on oluline just asutuse-, ettevõtte- ja ärinimede seisukohalt, kuna neid nimetatakse väga mitmekesiste keelenditega, mida ei saa pidada keelelisteks nimedeks. Nime ja nimetuse eristamine võimaldaks pakkuda asjatundlikke juhiseid nimede-nimetuste moodustamiseks ja tõlkimiseks. Tsiviilseadustiku üldosa seadus sätestab: "Juriidilisel isikul on nimi, mis peab teda eristama teistest isikutest" (§ 41 lg 1), justkui oleks juriidilisi isikuid märkivad nominatsioonifraasid liik isikunimesid. See arusaam on vastuolus isikunime üldlevinud mõistega, sest näiteks fraas Ida-Viru Politseiprefektuuri
„Mahtra sõjas” toob Vilde välja maksuvaldkonnad, mida talupojad pidid tasuma. 20. Rahvus kui „kujutletud kogukond” ja „leiutatud traditsioon” (invented tradition) Üks kesksemaid teemasid 19.saj rahvuste tekkimise ajastul. Inimeste kooslus, identiteet. Pariisis peab 1882 E. Renan ettekande „Mis on rahvus?“. Rahvus on uus ajalooline mõiste. Inimeste karjad, keda juhtisid jumalikud olevused (varem). Rahvusriigi mõiste hakkab kujunema pärast keskaja lõppu. Jaguneb keelelisteks, religioosseteks gruppideks. Rahvus on vaimne printsiip (Renan, Herder). Toetub minevikule ja olevikule. Rahvuseks olemine = ühine minevik (võidud, kannatused), kokkukuuluvus olevikus, tulevikus ettevõtmine. Koos läbielatud sündmuste printsiip. Rahvus territooriumi kaudu. Andersoni kujutletud kogukond – selle on loonud modernismiajastu eliit, kes soovib kasutada võimu ühiskondlike ja majanduslike huvide saavutamiseks. Neil on vaja inimesi, kelle kaudu kasu saada.
annaabi.ee 
