saavutatud, sets Tallinna esindajad ei tahtnud Stahli traditsioonidest loobuda. 1688. aastal tehti otsus Forseliuse kirjaviisi kasuks, Tallinn ei leppinud ja keskvõim pani seisma põhja-eesti-keelse piibli ja Uue Testamendi trükiks ettevalmistamise. Eestis töötasid kirjakeee arendamisel Forseliuse kõrval mitmed kirjamehed - Adrian Virginius, J. Hornung. Hornungi grammatika 1693. Lõuna-Eesti pastorite koostöö põhjal avaldas Johann Hornung Forseliuse keelekorralduslikke põhimõtteid arvestava grammatika (1693), mis kujunes keeleajalooliselt vana kirjaviisi reeglistatud ja süstematiseeritud õpikuks, hakates tõrjuma Stahli saksapärast kirjaviisi. Ühtsemat kirjaviisi vajasid kiriku kõrval kool ja kooliraamat. 17. sajandi lõpul hakati välja andma ka kooliraamatuid, nii pidid ka kiriklikud käsiraamatud hakkama arvestama koolide huve. Peamisteks koolilugemikesk kujunesid käsiraamatu katekismuseosad. Kooli lugemisvara pinnal kerkis eriti tungivalt esile
või muu keelekorralduslikult ambitsioonika isiku soovitusena, kuidas erialast suhtlust selles keeles parandada. Vasteks sobib neid samuti alati esitada, eeldusel muidugi, et erialal ei juhtu olema midagi paremat juba kasutusel. Kahtlane on nende esitamine märksõnadena, kui sõnastiku keelesuunda vahetades satub korraldatav keel lähtekeeleks, sest alles pakutavat terminit ei oska ju keegi sõnastikust otsida. Samuti on veidi kahtlane ilmutada keelekorralduslikke ambitsioone võõrastes keeltes. Ainus legitiimne koht selle te- gemiseks on Eesti-spetsiifiliste asjade (seadustiku, rahvakultuuri elementide vms) nimetamine mõnes olulises võõrkeeles. On tõesti meie juristide ja mitte prantsuse keelekorraldajate öelda, kuidas nimetada osaühingut prantsuse keeles, sest sealseid keelekorralda- jaid see küsimus lihtsalt ei huvita ja nende otsust Eesti osaühingu kohta võiks seetõttu ootama jäädagi
annaabi.ee 
