ajaloo esimesi suursaavutusi on täieliku eestikeelse Piibli ilmumine. Piibel oli tõlgitud põhjaeesti keelde ja selle laialdane levik rahva hulgas pani aluse ühise põhjaeesti murretele tugineva eesti kirjakeele kujunemisele. Kirjanduskultuuri, sh eesti kirjanduskultuuri aspektist lähtudes tuleb rõhutada piibli olulisust järgnevalt: 1) täispiibli ilmumine 1739 põhja-eesti murdes tähendas aluse panemist eesti kirjakeele; 2) eestlased ühendati piibli kaudu üheks keelekollektiiviks. 19.sajandi alguskümnendid tõid Eesti ühiskonda suuri muutusi. Kaotati pärisorjus, levisid valgustus- ja romantismiideed. Tegevust alustasid esimesed eesti päritolu kirjamehed. Et selleaegsed kirjamehed olid enamasti eestihuvilised muulased, nimetataksegi kõnealust perioodi estofiilide ajaks. 18. sajandi lõpul ja 19. sajandi algul panid estofiilid aluse eesti keele, kirjanduse ja rahvaluule uurimisele. Estofiilide ideed ja algatused said 19. sajandi II
Piibel on arhetüüpsete süžeede, motiivide, tegelaste, olukordade väärtushoiakute kogum ning tänu piibli kõrgele tiraažinumbrile sai selle sisu levida. Piibel iseseisvustas kirjutamise ja lugemise, nii et soodustati interpretatsioonilist mitmekesisust (rohkelt vaatepunkte). Piibel kui religiooni ratsionaliseerimise algus, pärast mida oli vaja piiblit seletada (= eksegeetika, millest hiljem tekkis hermeneutika). Eestlased ühendati piibli kaudu üheks keelekollektiiviks. Piibel oli sotsiaalne sidustuja – muutus koolikirjanduse osaks ja seejärel eestlate hariduse osaks. Piiblilugude tõlgendamine võimaldas lugejatel kanda oma elu üle lugude taustale ja võrrelda oma elu piiblimütoloogiaga. Piibli kooli- ja kantslitõlgendused jätkusid rahva enda dialoogiga teose üle, et aidata kristlikku eetikat juurduda. Piiblilugudest sai paljude teoste metatekst, eeskuju, raamistik, mille tegelased või motiivid
annaabi.ee 
