vaev", Kõivu ,,Studia memoriae" esimesed köited, Kaplinski, Ehini, Krulli, Soometsa luulekogud jm. Klassikalise kirjandusloo piire on alati rohkem määranud luule, mis suudab olla rohkem sünkroonne iseendaga. Hoiakud tekivad gruppides, kus näiteks sõltuvalt autorite kujunemiseast on olemas ühine kultuurikogemus. Vanemad saavad olla avatud nooremate kogemusele. 1980-ndate lõpu ja 90-ndate alguse pöörde kõige üldisemad jooned: dünaamika, erinevate keelekihtide (kõnekeel, släng, murre) ja võõraste keelte sissetung kirjandusse, massikultuuri märkide seostumine kõrgkultuuriga, intertekstuaalsus, metalisus, kontseptualism, kollektiivsete väärtuste relativiseerimine, kirjaniku imago tähtsustumine teksti tähenduste loomisel. Võib rääkida klassikaliste kompositsioonireeglite taandumisest, tekstide fragmentariseerumisest ja zanrilise avatuse suurenemisest.
mõõde tekstidel sees. Enamasti näidendid, kus irratsionaalsus lõikub ratsionaalsusega. See sümbioos on sageli põnev. Miks draamalooming jõuliselt domineerib? Tundub, et ta on mingis mõttes eriti rõhutatud dialoogiline vaim. Dialoog teistega, iseendaga, erinevate keelte dialoog. Dialoogilsust võimalik tekstide puhul avada. Keelelises mõttes põnev autor, teada, et osa tekste kirjutas võru keeles, aga üldisemad, kirjakeelsemas osas võib erinevate keelekihtide põrkumist näha. Eriti see, mismoodi üheltpoolt väga kõnekeelne, teisalt väga filosoofiline autor, kuidas kõnekeelne ja filosoofiline kõnepruuk kokku saavad. Ta ise on öelnud ka seda, et koolis ei saanud aru, kuidas kirjandeid peab kirjutama. Ta võib ju üles kirjutada täpselt seda kuidas ta kõneleb. Olulised nii proosas kui draamas kohatunnetus, paikruum. Kõiv on rääkinud ja kohavaimust, mis tema tekstides ilmutab. Mingis mõttes võib väita, et koht on olulisem kui inimsuhted
annaabi.ee 
