Esimese laine murrangulisust tugevdavad veel mõned asjaolud. Esiteks -- kirjanduselu ja -väljaanded (Eesti Kostabi $eltsi ja ,,Hirohalli" löögirusikas, ajakirja ,,Vikerkaar" avatus uuele kirjandusele jne.); teiseks -- murrangu tugev enesetõlgenduslikkus. Viimane võib tähendada nii kirjanike manifeste (etnofuturism ennekõike) kui ka kirjandusega sünkroonset murrangut kriitilises ja teoreetilises keeles. Missugused tähtsamad harud selles 90-ndate keskpaigaks välja kujunevad? 1. Keelekeskseks (post)modernismiks nimetatud nähtuste kogum. Kümnendivahetuse kirjandusmurrangus mängib see igal juhul keskseimat rolli, sest kirjanduskeele eneseteadlikku ümbervormimist näeme siin kõige selgemalt ja teravamalt. Suhteliselt massiivse pealetungiga muudetakse avangardse tekstikäsitluse tähendust kirjanduse sees ning luulesse tuuakse keele- ja väärtuste paabel. 2. Kõrgpoeetiline uusromantika jääb pilti alles, aga -- nagu korduvalt öeldud -- ta kandepind
täiesti olemas: kirjandusklassikute tõlked eesmärgiga uurida klassikut, eksamitööde tõlked eesmärgiga teavitada muukeelset komisjoni töös esinevatest vigadest, dokumentaalne (Nord 1997: 47 jj) õigustõlge 176 Tõlkimine eesmärgiga kirjeldada lähtekeelset dokumenti jms. Need on instrumen- talismiga täiesti kooskõlas, eeldusel et lähteteksti kirjeldamine ongi see, mida tõlkija teha tahab. Keelekeskseks muudab niisuguse tõlkimise ainult tõlkija seisukoht, et tekstiteisendamine ongi sama mis tõlkimine. Siinse käsitluse rõhuasetust õigustab ka asjaolu, et tõlketurul on praktiliselt ainuvaldavad instrumentaalset tõlkimist vajavad tööd. Tüüpiline näide on kasutajajuhendid ja muud tooteid tutvustavad tekstid, kus lähteteksti kirjutaja ja tõlkija on mõlemad ühesugused, sarnaste oskuste ja vastutuspiiridega anonüümsed palgatöötajad, kelle
annaabi.ee 
