häälduse (fonoloogia) ja sõnavara (leksika) valdamist. Sellist keelestruktuurist lähtuvat arusaama keeleoskusest kohtab keeleõpetajate hulgas tänagi. Tagajärjeks on õpetuse grammatikakesksus. Euroopa keeleõppe raamdokumendis keskendutakse aga suhtluspädevuse kolmele komponendile: 1) Keelepädevus (leksikaalsed, fonoloogilised, morfoloogilised ja süntaktilised teadmised ja oskused) 2) Sotsiolingvistiline pädevus (keeleka-sutuse sotsiaalsetest tavadest ja kultuurikontekstist tingitud aspektid) 3) Pragmaatikapädevus (keeleliste vahendite funktsionaalne kasutamine kõnes ja kirjas. Keele omandamise tingimused Õppijal peab olema piisavalt: 1) võimalusi õpitavat keelt kuulda/kuulata 2) võimalusi selles keeles oma mõtteid avaldada 3) motivatsiooni neid võimalusi kasutada ja õpetaja tuge Kolme esimest neist peetakse kohustuslikeks tingimusteks, viimast aga soovituslikuks.
on kõik bretoonid eurooplased. Kuid ma näitan, et väide, et kõik bretoonid on prantslased ja kõik prantslased eurooplased, sisaldab implitsiitselt edasist väidet, et kõik bretoonid on eurooplased. Ja seega viitan ma konventsioonile, mis valitseb sõnade `kui' ning `kõik' kasutamist meie poolt. Seega näeme, et mõnes mõttes annavad analüütilised proposit- sioonid meile siiski uut teadmist. Nad juhivad tähelepanu keeleka- sutustele, millest me ei tarvitseks muidu teadlikud olla, ja toovad ilmsiks meie väidete ja uskumuste implikatsioone, mille olemas- olu me ei kahtlustagi. Kuid näeme ka, et võib öelda, et mingis mõttes ei lisa nad meie teadmisele midagi. Sest nad ütlevad meile ainult seda, mille kohta võib öelda, et me seda juba teame. See- ga kui ma tean, et maikuningannade olemasolu on jäänuk puude kummardamisest, ning avastan, et Inglismaal on ikka veel mai-
annaabi.ee 
