f) Robin Williamsi surm ja tema näitlejakarjääri eredamad hetked. g) 6 2. TEOREETILINE TAUST Teises peatükis tutvustan analüüsitavaid variaableid, mille Jüri Muttika kõnepruugist leidsin. Tutvustan põgusalt ka minu valitud variaablite varasemaid uurimusi Eestis. Keel varieerub ja varieerumine on osaliselt reeglipärane (Keevallik 2001: 7) Variaabel on enamasti häälduslik keelejoon, mida inimesed erinevates olukordades ja kontekstides erineval määral kasutavad. Näiteks on prestiižsete sõnade hääldamine seotud inimese sotsiaalse klassi ja vanusega: mida jõukam ja ka noorem inimene, seda prestiižsemat sõnavara kasutab. (Ibid: 6) Keevalliku (Ibid: 7) sõnul on oluline etapp, mil keelejoon alles varieerub. Keelelised variaablid võivad aidata mõista lisaks keele enda tundmaõppimisele ka ühiskondlikke struktuure. Eesti keelde tõi variaablite uurimise
vanemad. Noorukiiga on liikumine individuaalsuse suunas, oma indiviidi väljakujunemise suunas ja enda eraldamine perekonna tuumast. Sel ajal toimub võitlus vanemate mallidega, sealhulgas keelemallidega. See on omapoolsete alternatiivsete keelemallide loomise aeg, katse markeerida teravat piiri enda ja oma kamba ning vanemate vahel. See on keskne eristaja ja kõige tugevam piir. Seda võime nimetada slängieaks, mis toob omapärase sõnavara. Just släng on keskne eristav keelejoon selles eas. Teisalt toimub keelelise inventari laienemine, sest noored astuvad laiematesse ja keerukamatesse suhetesse maailmaga, nii omavanustega kaugemal kodust kui ka vanemate maailmaga. Kuid noorterühmad erinevad seesmiselt omavahel. Nii on leitud, et koolilaste rühm, kes on orienteeritud edule, erineb keeleliselt rühmast, mis on orienteeritud meelelahutusele ja mõnule. Nendevaheline erinevus on eeskätt aktsendiline ja sarnane erinevusega kesklassi ja tööliklassi vahel
annaabi.ee 
