põhikoolis räägiti meile küll palju viikingite rüüsteretkedest Saaremaale ja mujale ning kuidas nad seal ohjeldamatult naisi magatasid. Muhust on alguse saanud mõned väga suured ja rohkearvulised eesti sugupuud. No ja siis, kui mina põlvnen mingist ropust skandinaavia vargast, rüüstajast ja vägistajast? No mis sa teed. Ja taas retseptsiooni juurest tagasi teose juurde. Raamatus on mõned võrratud kujundid ja laused. Võib olla, et mõni keeleilu on tõlkes lisandunud, ent nii nagu eesti lugeja ei võrdle originaaliga, ei hakka ka mina seda tegema, vaid usaldan tõlkijat. Üks nähtus, mida autor oli kohati väga hästi sõnadesse tabanud, oli hirm. Kuna hirmu oli palju läbi raamatu ning erinevatel tegelastel, erinevatel ajastutel, on autor kasutanud iga tegelase jaoks erinevat hirmukujundit kellele halvatus, kellele hais. Kuigi Aliide ,,armastus" Hansu vastu oli esitatud stampkeeles, mis vihjas sellele, et autor
vanemad on sunnitud raamatu ettelugemise asemel raamatut käigu pealt ümber jutustama. Kui laps aga tähed selgeks saab, tahab ta ikkagi, et loetaks nii, nagu kirjas on. Paljud lasteraamatud tunduvad aga olevat mõeldud vaeglugejatele. Ehk Krista Kaera sõnul: kui easy võib üks reading lõpuks olla? (Kareva 1999: 11). Näitena võib siin tuua üheplaanilisi printsessi- ja nõialugusid, une-, jõulu- ja loomajutte, milles puudub nii keeleilu kui mõttevõlu. Mõnikord on küll esialgse tekstiga üsna julgelt ümber käidud ja eesti lastekirjanik on välismaiselt originaalilt võtnud vaid idee, luues selle põhjal täiesti arvestatava teksti. (Tarrend 2005: 32). Viimatinimetatud loomingutüübi näiteks võib tuua Leelo Tungla ja kirjastuse Kirilill 6 koostöö, mis tekitab segadust ka eesti lastekirjanduse statistikas, sest Tungal on
annaabi.ee 
