ka õiguspoliitika hulka. IV Keeletunnetus ja õigusteaduse metodoloogia 1t 1. Keeleteooria kohaväärtusest õigusteaduse meetodiõpetuses Õigusteaduse metodoloogia üks suundadest on seaduse keelelise interpretatsiooni (tõlgendamise) probleem seoses õigusnormide tõlgendamisega. Seaduse tekstide tõlgendamine on tähenduselt alati mingis ulatuses küsimus keele tundmisest. See tähendab, et õigusteaduse metodoloogia peab toetuma keeleteaduslikele ja keelefilosoofilistele nn. tähendusteooriatele. Klassikaline argument juriidilises hermeneutikas on: eksisteerib "sõnade tähenduse piir", mis võimaldab tõlgendamise eristamist õiguse edasiarendamisest (õiguse loomisest selle formaal-juriidilise välises tähenduses). Seadus on kommunikatsioonimeedium seadusandja ja seaduse rakendaja vahel. Keel on esimene ja oluline eeldus õiguse kehtimise jaoks. Seega on õigus keele alusel kehtiv õigusreeglite-normide süsteem.
Seadus peab olema tavainimesele arusaadav. Seadusandja peab mõtlema nagu filosoof ja rääkima nagu talupoeg. Õigusteaduse metodoloogia üks suundadest on seaduse keelelise interpretatsiooni (tõlgendamise) probleem seoses õigusnormide tõlgendamisega. Seaduse tekstide tõlgendamine on tähenduselt alati mingis ulatuses küsimus keele tundmisest. See tähendab, et õigusteaduse metodoloogia peab toetuma keeleteaduslikele ja keelefilosoofilistele nn. tähendusteooriatele. Klassikaline argument juriidilises hermeneutikas on: eksisteerib “sõnade tähenduse piir”, mis võimaldab tõlgendamise eristamist õiguse edasiarendamisest (õiguse loomisest selle formaal-juriidilise välises tähenduses). Õigus kui keelevorm on Hume’i järgi keele funktsioonide ülekandmine õigusele, kuigi sagedamini on keele funktsioonide ülekandmist õigusele sisustatud kui keele kommunikatiivne funktsiooni. Seadus on
annaabi.ee 
