Kõneaktiteooria annabki selleks siin lähtekohti. Õe normatiivsust tuleb hinnata seoses inimkäitumisega; seoses sellega, mida inimene on kogenud. Sellega seoses keeleteooria kõrval (keeleakti teooria, keelefilosoofia) tõusetuvad Õe sotsioloogiliste, Õe psühholoogiliste ja muude teooriatega seonduvad küsimused. Normatiivne kommunikatsioon on siis mõistetav ja Õe vallas piisav, kui normide põhjendamise keeleanalüütiliste ja keelefilosoofiliste teooriatega piisavalt arvestatakse. Loomulikult ei tule siduda endid vaid keeleanalüütiliste ja -filosoofiliste teooriatega. Kõneaktiteooria annabki siin võimaluse ületada piiratud käsitlusi. IV-5. Eesti Õsõnavara kujunemise loost IV-5.1. Oskussõnade lähteallikad Meie varaseim säilinud maakeelne jur. tekst pärineb aastast 1535.- see oli sõdurivanne. Need on esimesed omakeelsed oskussõnad: tõotama, vanduma ja sõna kuulja. Ridamisi hakatakse eesti keelseid Si välja andma juba 19
kunagi kehtinud) õigusest. Objektiveeritud tähendab vaid kirjapandud õigust. Õiguskeele keelelis-filosoofiline uurimine on õigusteaduse metodoloogias oluline. Mõistmaks objektiivset õigust kui tähemärkide süsteemi (+ kui keelelist väljendust), peab temast esmalt kui keelest selle normatiivses tähenduses aru saama. Taoline arusaamine peab eelnema õiguse realiseerimisele üksikjuhul, õiguse rakendamisele, õiguse konkretiseerimisele kaasuse suhtes. Keelefilosoofiliste üksikteemade sügav käsitlus on jurisprudentsi seisukohalt vastuvõetav, kui see aitab lahendada õigusteaduse nn. standardprobleeme : a) kehtiva õiguse normide identifitseerimine; b) normide tõlgendamine-rakendamine kuni üksikjuhu õigusele vastava lahendini välja; c) juriidilise mõiste ja süsteemi moodustamine (selle abil püütakse kujutada kogu kehtivat õigust ühtse mõistete-normide süsteemina.
annaabi.ee 
