pealt on nad täiendavad nähtused teineteisele. Romaani lugeja või filmi vaataja kasutab keelt nende kunstidega otsesel suhtlemisel, kuid piiranguid seab iga erineva kunstiliigi erinevad väljendusvahendid ning erineva keelelise taustsüsteemi kasutamine. Imelik oleks otsida kinolinal jooksvast filmist teksti grammatilisi iseärasusi või kirjalikust kirjapandud tekstist pildi valgust ja rakurssi. Võrreldes kirjandust ja filmi, siis keeleelemendid ja tähendused on suhteliselt tasakaalus arusaamiselt mõlemas zanris, kuid üksiti oleneb see samuti raamatu lugeja või filmi vaataja isiklikust üldmuljest ja hallolluse mahu suurusest. Samas ei tohi unustada, et keel on semiootiline mõiste ja selle interpreteerimine võib kunsti puhul jõuda absurdi tasemeni. Nüüd oleks aeg arutada kirjandusteose suubumisest filmiks, kirjaniku poolt kirjutatud romaani ülekandmisest filmikunsti, kinolinale toomisest. See tegevus on äärmiselt
j, l, m, n, r, v s, s, z, z, h, f g, b, d, k, p, t FONEETIKA JA FONOLOOGIA Häälikusüsteemi uurimisega tegeleb 2 haru: foneetika ja fonoloogia. Seega häälikutel on kaks erinevat tahku (ehk külge, ühest küljest on häälikud füüsikalised nähtused, aga teisalt ka keeleelemendid). Foneetika uurib häälikuid kui füüsikalist nähtust. Fonoloogia uurib häälikuid kui keelesüsteemi elemente. Foeem on häälikukujund, kirjutatakse kaldkriipsude vahele, et neid eristada häälikutekst ja tähtedest. Näide: /a/ Kõikidel häälikutel ei ole oma tähemärki ja see on täiesti loomulik, sest kiri peab kajastama vaid neid häälikuid, mis aitavad eristada foeeme, mitte kõnehäälikuid.
annaabi.ee 
