need olid kasutusel veel mitmeid kümneid aastaid peale autori surma. Suri 14. aprillil 1850 ning on maetud Tartu Jaani kalmistule Faehlmann ja eesti keel 1838. aastal asutas F. R. Faehlmann koos mõttekaaslastega Õpetatud Eesti Seltsi ning oli aastatel 18431850 selle esimees ÕES-i liikme ja ülikooli eesti keele lektorina tegeles eesti keele uurimisega, käsitles astmevaheldust, sõnade muutmist ja tuletamist, tegi ettepanekuid eesti keele ortograafia uuendamiseks Oma keelealaste töödega pani Faehlmann aluse eesti keele hääliku- ja vormiõpetusele. Eesti keele luulevõimelisust katsetades kirjutas kümmekond luuletust antiiksetes värsimõõtudes (tuntumad epigramm ,,Üks mõnnigi teine" ja dialoogiline luuletus ,,Piibo jut" Looming Faehlmanni sulest on ilmunud kaks arstiteaduslikku uurimust: doktoriväitekiri südamepõletikest ,,Observationes inflammationum occultiorum" (,,Tähelepanekuid varjatud põletikkudest", 1827) ja käsitlus
1838.aastal rajas ta koos mõttekaaslastega Tartu ülikooli juurde teadusliku seltsi nimega Õpetatud Eesti selts(ÕES). See selts sai eestihuvilistest literaatide uueks keskuseks. ÕES-i esimehena organiseeris Faehlmann eesti keele uurimist, rahvaluule kogumist, rahvale tarvilike raamatute(kalender jm) avaldamist. Seltsi koosolekutel ja toimetistes vaatles Faehlmann astmevahelduse, sõnade muutmise ja tuletamise ning ortograafia küsimusi. Oma keelealaste töödega pani Faehlmann aluse eesti keele hääliku- ja vormiõpetusele. 1842. aastast alates oli ta samuti Tartu ülikooli eesti keele lektor. Faehlmann töötas elu lõpuni Tartus ja selle ümbruskonnas arstina ja ta oli kõikide rahvakihtide seas populaarne. Vaeseid ravis ta tasuta. Lisaks kirjutas ta erinevaid meditsiinialaseid artikleid ja teoseid. Lihtrahva hulgas sai ta tuntuks tegutsedes arstina. Faehlmanni ilukirjanduslik looming jäi tema elu ajal eesti rahvale suures osas tundmatuks
Inimesel põhinev seletus on ühes mõttes ebamugav: ta ei paku kaitset vastutuse eest. Praktilistes suhtlusolukordades meeldib ini- mestele täiesti arusaadavalt lükata vastutus endalt ära, viidates oma valikute põhjendusena väidetavatele objektiivsele faktidele keele kohta. Keel lihtsalt on selline, suhtlejast ei sõltu midagi. Kui tunnistada, et keelt ennast otseselt mõõta kuidagi ei õnnestu, andmeid on põhimõtteliselt võimalik hankida ainult inimeste keelealaste arvamuste kohta või teatud küsimustes ka senikasutatud väljendusviiside kohta, siis läheb oma valikute põhjendamine veidi raskemaks. Selles levinud olukorras aga, et inimeste ja nende seniste väljendusviiside uuringuid vaidlusaluses küsimuses tegelikult pole tehtud, ei saagi valikuid põhjendada millegagi peale enda subjektiivse arvamuse. Suhtleja lihtsalt tahab nii väljenduda või ta lihtsalt mõistab seda teksti niimoodi, ja toetust tema sellisele tahtmisele ei ole tulemas kuskilt
annaabi.ee 
