seisukohtade abil pakkunud võimaluse selle dualismi ületamiseks. Ta esitab normide mittelingvistilise kontseptsiooni, mis teeb vahet: 1) normeerimisaktil; 2) normil, kui selle produktil; 3) normatiivsel ütlusel. Kõneaktiteooria kohaselt iseloomustab normeerimisakti pidev psühho-füüsiline käitumine. Norm pole aga veel ütlus, vaid normeerimisakti produkt. Normatiivne ütlus, mis tuleneb kõnelejast, on esitlusliku ütluse üks liikidest. Keeleaktiteooriast lähtuvalt on normil peale kõige muu mittelingvistilise otsustuse tähendus. Normi kui otsustust saab välja anda, jõustada ja järgida ning kõik see moodustabki normi mittelingvistilise iseloomu. Õigusakt on tekst, ent õigusest arusaamine pole taandatav normide keelelisele käsitlusele. Keele abil saab ja tuleb norme tundma õppida mittelingvistiliselt. Kõneaktiteooria tänapäevases mõttes
normatiivse ütluse vahel. Kõneakti teoorias normeerimisaktile omane pidev “psühho- füüsiline” käitumine. Norm pole aga veel ütlus, vaid normeerimisakti produkt. Normatiivne ütlus, mis tuleneb kõnelejast, on esitusliku ütluse üks liikidest. Õigusakt on tekst, ent õigusest arusaamine pole taandatav normide lingvistilisele käsitlusele. Keele abil on võimalik/tuleb norme tundma õppida mitte-lingvistiliselt. Kõneaktiteooria annabki selleks siin lähtekohti. Keeleaktiteooriast lähtuvalt on normil peale kõige muu mittelingvistilise detsisiooni tähendus. Normi kui detsisiooni saab välja anda, jõustada ja järgida ning kõik see moodustabki normi mittelingvistilise iseloomu. Õiguse normatiivsust tuleb hinnata seoses inimkäitumisega; seoses sellega, mida inimene on kogenud. Sellega seoses keeleteooria kõrval (keeleakti teooria, keelefilosoofia) tõusetuvad õiguse sotsioloogiliste, õiguse psühholoogiliste ja muude teooriatega seonduvad küsimused.
annaabi.ee 
