Vana kirjaviis: Bengt Gottfired Forselius 1680. aastad, Johann Hornung Grammtica Esthonica 1693. 19. sajand: akadeemiline õppekeel Tartu ülikoolis alates 1803 . 19. sajandi keskpaigaks Tartu keel peaaegu kadus ning tuli Uus kirjaviis: Eduard Ahrens, Fr. R. Kreutzwaldi mõju, C. R. Jakobsoni kooliõpikud jm. 1872 hakkas keelekorraldusega tihedalt tegelema Eesti Kirjameeste Selts, mida vedas Jakob Hurt, kes oli keelekorralduse ideoloog ning kelle mõtted olid: toetumine keeleajaloole, selgus ja erisus. Ideaaliks puhastatud ja rikastatud rahvakeele alusel loodav ühtne kirjakeel.Hurt hakkas tooma soomest laensõnu ning tõi keelde ka lõunaeesti materjali. Johannes Aavikul keeleuuendusid olid väga olulised , ta hakkas veel rohkem sõnu keelde tooma, sest sai aru, et keel on liialt vaene. Ta panustas iluprintsiibi, kunstlike sõnade, morfoloogia lühikeste vormide, i- mitmuse ja i-ülivõrde peale. Johannes Voldemar Veski keelekorradus: tahtis luua süsteemsust koos
EKS (187293) tegi mitu katset kirjakeelt ühtlustada. Ühtlust taotlesid Kurrik, Einer, Hermann. Veidi ühtlustas keelenormi ka uues kirjaviisis Uus Testament (1889). 6) 19051918 - Eesti kirjakeele staatuse kiire paranemine. Revolutsioonid ja I MS liitsid eestlasi. Kujundati välja eestikeelne koolivõrk, ka gümnid. Noor-Eesti, Eestimaa Rahvahariduse Selts, Eesti Kirjanduse Selts jt selgitasid välja kirjakeele korralduse põhimõtted: keeleajaloole, murretele ja rahvakeelele tuginemine, korrapära ja otstarbekohasuse taotlemine (Veski), lisaks murretele some laenud, vajadusel uute tüvisõnade moodustamine, kaunima kõlavuse poole püüdlemine (Aavik). Kirjakeele normi ühtlustumisele aitasid kaasa keelekonverentsid, eriti mõjutas "Eesti keele õigekirjutuse-sõnaraamat", mille normingud võeti aluseks koolides, ajakirjanduses, loodavates riigi- ja omavalitsusasutustes. 3. Juhuslikud kirjapanekud eesti keele kohta
annaabi.ee 
