Keeleteadus hakkas huvituma sellistest teemadest nagu inimkeele päritolu, keele ja mõtlemise, keele ja kultuuri, keele ja ajaloo vahekord, keelesugulus, ühine ja erinev igas keeles. Rosenplänter rõhutas eesti keele tähtsust: seda peaks õpetama ka gümnaasiumis, mitte ainult rahvakoolis. 4. Eduard Ahrens. 1843 ,,Grammatik der Ehstnischen Sprache Revalschen Dialektes" : esimene, kus oli ulatulikult kasutatud rahvasuust kogutud ehtsat keeleainest. Kõige laiemalt on tuntud ettepanek minna üle uuele ehk soomepärasele kirjaviisile. Esimese osa lõpus etümoloogiline sõnastik esimene süstemaatiline katse selgitada eesti ja soome keele ühist sõnavara 1848 ,,Zur Ehstnischen Declinationslehre": käänamisõpetus 5. Ferdinand Johann Wiedemann. Viimane, aga teenekaim sakslasest eesti keele uurija. 1855 ,,Ueber die neueste Behandlung der Ehstnischen Grammatik" analüüs Ahrensi grammatikale.
universaale ja selgitades struktuuriomaduste vahelisi sõltuvusi. Ta arendab keele kirjeldamiseks tarvilikke teooriaid., mudeleid ja uurimismeetodeid; liigitab ja rühmitab maailma keeli ja võrdleb loomulikke keeli muude märgi- ja sidesüsteemidega. Ta püüdab mitmel eri viisil rohkendada teadmisi loouliku keele põhiomaduste kohta ja keelte kirjeldamiseks uurijate käsutuses olevate võimaluste kohta. Neid teadmisi saavad omakorda ära kasutada üksikkeelte uurijad konkreetset keeleainest käsitledes. 2)võrdlev-ajaloonie ehk komparatiivne keeleteadus: uurib keeletevahelisi suulassuhteid ja võrdleb omavahel sugulaskeeli. Üldiselt räägitakse keelte sugulusest siis, kui oletatakse, et keeled on arenenud ühisest alg- ehk aluskeelest. Mõnede häälikute erinevused on süstemaatilised (häälikuseadused) ja siis otsistakse rekonstruktsioonide abil allkeele kuju. Häälikute vastavuse alusel jagatakse keeled harudesse ja rühmadesse
annaabi.ee 
